The wayward cloud - Tian bian yi duo yun

Selle filmi nägemine oli ootamatult veider kogemus, ma ei eksi kui ütlen selle aasta PÖFFi rabavaim film, mis paneb vaatajat hiljemgi nähtu üle mõtlema. Juba filmi liigitadagi on raske, kuna kohati muusikal või komöödia, lõpuks taandub hoopis draamaks.
Filmis on palju kasutatud situatsiooni koomikat, kuid vahel ei tea kas nutta või naerda. Kiitmaks filmi headust kohkud shokist või võpatad kämpilikust absurdist.

Hämmastav on Tsai Ming-Liang oskus valada stseenidesse nii palju emotsioone nii vähese dialoogiga. Kuidas ta ehitab elektriseeritud õhustiku läbi minimaalse muusika kasutuse. Väljaarvatud kämpilikud nostalgilised muusika lõigud ... mis reaalselt midagi täiesti muud, et näidata ta mõttelennu fenomeni.

Esimene muusikaline vahepala meenutas Tallinnfilmi vanu aegu kui tehti filme nagu «Viimne reliikvia», «Siin me oleme» jt. Kuid siinsed muusikapalad olid täiuseni lihvitud ja mõjusid nii nagu vaataksid hoopis muusikali. Samas lasid vaatajal korraks puhata. Muusikapala lõppedes jätkus maguskibe võõrandumise kujutlemine läbi valusa mõtiskluse üksilduse, lähedaste suhete põuale moodsas ühiskonnas, samaaegne veepõud Taipeis ainult võimendas kujundit.

Brutaalsed ja kohati totralt naljakad stseenid porno filmimisest tekitavad hästi toimiva võõristusefekti. Pornovõtteid pornoks arvata on ekslik. Tegu ju porno kriitikaga ja on osaks mõtisklusest. Ehk paneb vaatajat mõtlema ühiskonna üksikindiviidi ärakasutamise üle, kui näeb kuidas filmis meelemärkuseta näitlejatari abitut seisundit ära kasutades, filmib võttegrupp pornofilmi hoolega edasi... Eriti kui shokeeritult niiviisi oma armastatule peale sattunud neiu lõpuks asja õnnestumise nimel naise naudinguhäälitsusi tehes kaasa aitab, mis päädib jõhkralt jõuetuks rabava kingitusega armsamalt...

Algselt oli Tsai Ming-Liangil plaanis lugu vanaemast, kes leiab oma poja pornotööstusest, kuid Tsai sõbranna Ann Hui polnud suuteline vanaema mängima. Siis otsustas Tsai muuta rolli prantsuse filoloogist neiu omaks.

Lõpustseen, mis näib valmistavat kibedat pettumust paljudele vaatajatele lahkub reaalsusse mahtuvast võõrandumisest ja on kindlasti unustamatu. Berliini Filmi Festivalil lahkus palju vaatajaid lõpustseeni ajal. Ehk on film ka ühiskonna avatuse baromeeter?

Meil ei tormatud pärast tiitrite ilmumist püsti, väljapääsu poole, vaid mõtiskleti... kuni tuli kinotöötaja ja avas ukse, mille kolks katkestas vaatajate mõtted.
10 palli skaalal 9,5