Be with me

See on südamlikult ilus, ühtaegu veidi kurb ja samas liigutav film puudega inimestest, nende muredest, võitlusest puude poolt tekitatud barjääride ületamiseks. Nemadki ihkavad suhtlust ühiskonnaga, võimalust kommunikeeruda. Mitte üksi olles, elu lõppu oodata.

Filmis areneb paralleelselt kolm suhet: esimese tegelane on vana mees, kes teeb süüa oma haiglas lamavale naisele, teises on kaks ratelikku neidu, kelle armusuhted kujunevad interneti abil, kolmandas on pideva õgimisega end veidi paksuks söönud, nooruses tihti kolki ja mõnitada saanud turvamees, kes on armunud tema majas töötavasse ilusasse ärinaisesse. Tabasin end mõttelt, et üks neiudest ja turvamees on samuti puudega: enesesse usu ja enese armastuse puue, mis takistab neid võrdväärselt kommunikeerumast.

Ilmekalt tõuseb tasapisi nende fiktsioonlugude taustalt esile realne lugu pimedast ja kurdist Theresa Chan'ist, keda hooldab vanamehe poeg, kes on sotsiaaltöötaja. Theresa võitluslikkus ja edasipüüdlikkus ja positiivsus on olnud aastakümneid paljudele inspireeriv ja samamoodi kandub inspiratsioon vaatajaisse.

Minimalistlikult masinakirjalikult vaataja ette tähthaaval toksitav kõnekas ja sisutihe tekst jutustab lühidalt meningiidi tagajärjel 12-aastaselt kuulmise ja 15-selt ka nägemine kaotanud vaprast singapurlannast Chanist, kes vaatamata kahele puudele suutis ära õppida, nullist alustades, inglise keele!

Filmi arenedes kõik kolm suhet ka üksteisega põimuvad saades üheks tervikuks. Neiude suhtes pettunu, otsustab teha enesetapu. Ta hüppab katuselt alla, kuid kogemata pähe turvamehele. Kes selle tagajärjel hukkub ja satub esimest korda päevalehte esilehele koos fotoga, mis pälvib tema vargsi armastatud ärinaise tähelepanu ja kaastunde... Sotsiaaltöötaja poeg aga peab minema haiglasse noore neiu enesetapu mõtetega tegelema ja saadab oma isa Theresale külla oma tehtud toitu viima...

Kõiki tegelasi ühendab lootuse ja armastuse otsimine. Need lihtsad lood peavad olema mõistetavad. Kui te pole kaastunde ja empaatia puudeline, vaatate filmi lõpuni, mille järel PÖFFi saal plaksutas.
10 palli skaalal 8,5
Singapur, 2005 (92 min)
Režissöör: Eric Khoo