Izo

Film ei sobi hilisel õhtul vaadata, nõrganärvilised vägivallafoobid ja -vastased parem loobugu, sest hirm võib blokeerida filmi analüüsi.
Ehkki film on ohtralt täispikitud peade, käte ja kehade maharaiumise stseene, pole tegu vägivalla kultusfilmiga. Pigem elu eituse - tapmise eitamisega. Loogika järgi elu eitust eitades saame elu jaatuse.

Izo on ülestõusnud deemon, esindades Jaapani ühiskonna sünnipärast vägivalda, tulles tagasi hävitamaks seda. Film on sürrealistlik hüperreaalsus, kus hävimatu Izo rüüstamise ägeduses saavad tükkideks raiutud sümbol sümboli järel ilmuvad Jaapani maskuliinne ajalugu, religioon ja kultuur, ka tänapäev.

Film räägib palju valust ja piinadest. Neetud deemoni Izo keha on surnud ja hing vangistet kättemaksu himusse, käitudes moto järgi: Enese eksistentsi ainus tõestus on valu. Surnud sõdalasena viskub Izo läbi aja, tappes kõik keda kohtab, eristamata kas halva või hea, korraks vaid säästab ta mõõk allameetri lapse.

Esimese vaatamisega ei jõua kõike haarata kuna film on sisutihe. Filmi direktor Takashi Miike esitab natuke filosoofilise üksikasjalise ettekande vägivallast ja religioonist. Hingekriipivad on Kazuki Tomakawa akustilise kitarri vahepalad, mil tegevus peatub. Kazuki kaebliku häälega kähistatavad rahvalikud itkelaulud meenutavad kohati oksendamist.

Filmi lõpul istutakse vaataja teadvusse idamaises filosoofias mõte: oma elu jooksul korda saadetud kurjast me ei vabane, vaid pärime selle oma uuestisünnil kaasa karmana.
Vägivalda võinuks olla mõne minuti jagu vähem, säästmaks vaatajat väsimast taplustest.
10 palli skaalal 8,5