Üks päev Ivan Denissovitshi elust

1962. avaldatud jutustus "Üks päev Ivan Denissovitshi elust" tegi Solzenitsõni maailmakuulsaks. Teos tõlgiti kiirelt maailma suurimatesse keeltesse, esimene tõlge ilmus Eestis. Kirjeldused Siberi surmalaagritest avasid Lääne inimeste silmad kommunismi kuritegude suhtes, köites lugejaid oma inimliku sõnumiga.

Jutustus sai filmiks alles 1971 Inglise-Norra ühistöö tulemusena soomlasest režissoori Caspar Wrede käe all. Suurema usutavuse saamiseks filmiti seda Põhja-Norras 30 kraadises külmas, Siberi vangilaagritele võimalikult lähedastes oludes. Paraku suuremat tähelepanu film maailmas ei äratanud, kuigi Solzenitsõn oli filmiga väga rahul. NSVL juhtkond keelas filmi ära, mistõttu film ka Soomes ekraanile ei jõudnud.

Ehkki film on nüüdseks palju oma aktuaalsusest kaotanud, otsustasin siiski ära vaadata. Huvitav kuidas 70ndate alguse Lääne-Eurooplased N.Liidu vangilaagrite elu kujutamisega hakkama said.

Pean tõdema, et tõesti hästi õnnestus. Küllaltki tõetruult on vangla elu ja olu kujutatud, noortel kellel oma ea tõttu pole muude filmide nägemise kogemusi, kuid ajalooline huvi soovitan vaatama minna. Nagu ka filmide «Animal Farm» ja «1984» korral, oli stammkundena filmi vaatamas ka meie ajaloolasest ekspeaminister.

Ilmselt on kasulik eelnevalt ka jutustus läbi lugeda, ise seda lugenud pole. Minu arvates puudub filmis vanglaelanike hierarhiliste suhete kujutamine. Täiesti võimalik, et Solzenitsen jättis selle jutustusse kirjutamata, et lugu oleks lühem ja löövam. Raudse eesriide taga olijale arusaadavam ja ka vene tsensorile söödavam.

Eredaimaid episoode, kus vangilaagrivalvurid vangidele pakkidega saadetud toiduaineid pärast kontrolli üle annavad. Täiesti ehe ja naturalistlik esitus. Pakis olnud moos kallati vangi märssi, vorsti otsast järati jupike jne... Samuti ka vangidest orjade kasutamine käredas pakases ehitamisel. Pärast pikka rasket ja väsitavat tööpäeva kamandati niigi väsinud vangid koduteel 5-10km pikkust teekonda sörkima, et õigeks ajaks laagrisse jõuda.

Võiks lisada, et enamasti olid valvureiks elukutselised kriminaalid, kes tagasid ja hoidsid korda poliitvangide üle. Orjadeks-vangideks olid enamasti võimudega pahuksisse sattunud haritlased. Kuid need tühised puudujäägid ei riku filmi ehedalt edastatud sõnumit rasketest oludest Siberi koonduslaagrite sunnitööst ja vangide alandamistest.

10 palli skaalal 6,5