Kaldkirjas filmid on veel nägemata ja link viitab IDMB-tutvustusele. Paigutasin nad pingreas vastavalt IDMB-reitingule, reitingute arvukusele ja blogijate arvustustele filmide kohta. Ülejäänud filmid, millel on pealkirja järel ka hinnang 10-palli skaalal, vaatasin ise PÖFFi saalis ära ja pealkirjas link mu arvamusloole. Edaspidi avaldan ka neljateistkümne lingita filmide arvamuslood. Eesmärk on aasta jooksul ka kaldkirjas filmid ära vaadata. Tekkinud arvamuse põhjal ka filmi asukohta pingereas ümber tõsta... Soovitage nimekirja veel filme! Illustreerivad pildid pärit PÖFFi sponsori Montoni blogist. Esimesel on 2007. aasta ja teisel 2008. aasta PÖFFi särk.
Sellel aastal oli PÖFFi fookuses Türgi filmikunst. Tervelt 10 filmi, neist 6 parimat viimase aasta jooksul valminud filmi ja kolm paremat 90ndate keskelt ja üks aastast 1981/82. Kahjuks blogosfääris ei kohanud ma ühtegi arvustust ega hinnangut. Lõpuks veel ka guugeldasin ja peale paari (lühi)tutvustuse eesti keeles ma filmi kohta midagi ei leidnud... Kas Eesti filmivaatajad boikottisid PÖFFi? Ilmselt võis olla põhjuseks eelarvamustest tulenev võõristus. Milline kuvand Türgi filmist eestlasest filmihuvilise teadvusse tekib? Kas idamaiste rütmide taustal nabatants, mida jõllitavad rahulolevalt habet sügavad moslemid? Ise vaatasin ära kolm filmi ja parimast filmist "Õndsus" nüüd muljetangi.
Tegu on suure armastuslooga, kuigi kogu filmi jooksul vaataja seda otseselt ei näe, ehkki ühe peategelase kohmetutest reaktsioonidest alateadlikult aimab. Tegu on suure draamaga, kus põrkuvad kolka-türgis senini veel au sees iidsed, tavad ja arusaamad tänaste Türgi suurlinnade läänelike arusaamadega. Türgi on suur ja kontrastide rohke riik, milles elavad kõrvuti erinevate ajastute ühiskonnad ja nende ristumisel on vastamisi patriarhaalse islamiusulise ühiskonna kultuurireeglid: "moraalsus", "religioon", "perekonna au" ja tänapäevane inimõigustel baseeruv ühiskond.
Filmi aluseks on Zülfü Livaneli samanimelise rahvusvaheliselt edukas romaan, mis võitleb islami seaduste järgi lubatud naiste diskrimineerimise vastu. Alles elu alustav, habras Meryem leitakse tema koduküla lähistelt vägistatuna. Süüdi arvatakse olevat Mereyem oma vääritu käitumisega. Haavatud "pereau" pärast mures neiu vanemad määravad külavanema õhutusel isekeskis tagaselja talle teotatuse eest karistuse. Abdullah Oguzi jõulises draamafilmis naaseb Iraagist koju Mereyemi lapsepõlve mängukaaslane Cemal. Meryemi kaugelt sugulasele Cemalile antakse relv, raha ja käsk viia tüdruk Istanbuli, kus Meryem peab sooritama enesetapu - nii jääks Cemal tüdruku "räpasest" verest puhtaks.
Cemali reaktsioonist ootamatule esimesele mehisele tööle aimub, et Meryem võis olla ta poisiea esimene kiindumus. Teadmatuses Meryem saadetakse vanemate poolt koos Cemaliga Istanbuli ja algselt Meryem arvab, et nad hakkavad hukkamõistvast külast kaugel eemal Istanulis elama. Alles sündmuskohal mõistab Meryem lõpuks kuhu vastutahtsi ja sunduslikult, kogu tee vaikinud või lühisõnaliselt käsutanud Cemal teda tegelikult viis, ning mida Cemal püstolit ta otsmikule pannes teha palub…
Nõutult ülekohtusele saatusele alistunud Meryem astubki vaikselt rinnatisele alla hüppama. Viimasel hetkel Cemali käsi peatab ta ja algab valuliselt koosoleva paari sihitu põgenemine külaühiskonna kättemaksu eest. Ka Cemal ei saa enam külla naasta ebameheliku käitumise tõttu. Juhus viib nad kokku tänapäevase Türgi elus iseenese kaotanud Istanbuli professori Irfaniga, kes naaseb kodukanti ennast taasleidma. Kolm on seltskond ja ka armukolmnurk, mistõttu pinevust jätkub filmi lõpuni.
Oskuslikult kasutatakse ära tegevuskohta, meenutades 2005. aasta PÖFFil nähtud Lõuna-Korea Kim Ki-Duk filmi "Vibu", kus taustaks olnud ookeanimühin lõi omapärase atmosfääri. Nii ka siin tabad end mõttelt et merel, eemal kontraste täis ja kurjast ühiskonnast saavad täiesti võõrad, esmakordselt kohtunud suurepäraselt läbi. Idülli aga purustab vajadus merelt naasta toidu ja muude kaupade järgi kui kohe meenuvad Meryemi kodukülast "püha üritust" täidesaatvad kurjamid.
Filmi lõpeb õnnelikult ja seni alateadvuse poolt tõrjutud mälestuste meenumisega aimatakse ka Mereymi vägistaja, kes otse loomulikult oli ka selle kurja, kättemaksuliku tagaajamise taga…
Film on väga õnnestunud romaani lavastus ja kõik kolm pildil olevat peaosatäitjat teevad suurepärased rollid. Novelli autor Livaneli on ka helilooja ja komponeeris filmile suurepärase heli. Peale Livaneli ja režissöör Oguzi osalesid käsikirja kirjutamises veel: Elif Ayan, Kubilay Tunçer ja Sirri Sureyya Onder.
Lugenud türklaste arvustusi filmi kohta, siis väga paljud peavad seda Türgi kõigi aegade parimaks filmiks. Samas kardan, et konkurentsi sellele tiitlile pakub ka 1997. aasta film "Süütus - Masumiyet", mida kahjuks vaatama ei jõudnud. On ka kritiikuid kes arvavad, et filmist puuduvad täiesti novellis leiduvad poliitilised sõnumid, kuid seda filmiloojad ei taotlenudki.
Väga omapärase filmielamuse pakkunud dokumentaal tutvustab maailmakuulsat kunstnikepaari, kes nooruses erinesid väliselt nagu tšehhi laste joonisfilmisarjast tuttavad must ja valge koer: Popi ja Topi. Gilbert on blondimate juustega, kiitsakas, paksude sarvraam-prillidega itaallane ning George brünett, lühemat kasvu ja tüsedam inglane. Nüüd 40 aastat hiljem, pärast ühist loomeelu on nad muidugi sarnasemad: ainuüksi hallinenud juustega, ehkki Gilbertil on keeglikuuliks kiilanev pea. Läbi terve filmi märkasin, et nad riietuvad väga sarnaselt ja sama stiiliga koloriidis, kuid mitte kunagi nad ei kanna täpselt sama lipsu või kuube. Kas homomeeste naiselik kapriis?
Filmilooja ja stsenarist Julian Cole tutvus Gilberti ja George'iga 80ndatel neile ühel maalil poseerides. Cole'i oli ammu sündinud idee luua oma tutvuse jooksul salvestatud videomaterjalist dokumentaalne portreefilm ekstravagantsest kunstnike paarist. Idee realiseerus alles nüüd, aastakümneid hiljem 2008. Vaatajani tuuakse maailmakunstnike 40-aastase revolutsioonilise karjääri olulised hetked esimestest elavatest skulptuuridest tänapäevani välja, heites pidevalt pilgu ka Gilberti ja George'i seni kiivalt varjatud kodusse Londonis.
Gilbert & George moto on "kunst on kõigile". 1967. aastal enda mängitud elavate skulptuuridega maailma tippkunsti murdnud Inglise-Itaalia duo firmamärk on suures formaadis, kuid väikestest ruutudest koosnevad erksates ja elavaloomulistes värvides maalid. Väikesed ruudud ühendab tervikuks liitekohti kattev mustavärviline võrk, mis loob pannoomaalidele omapärase raamistiku. Nagu inimesi ühiskonnaks liitvad normid ja tabud, mida kunstnikud oma loomingus kohe purustama hakkavad.
Maalid käsitlevad ühiskonna tabusid või purustavad sotsiaalseid kunstinorme. Tihti on maalide peategelasteks on Gilbert ja George ise, kartmata avalikkusele näidata oma alasti keha kui haavatavat objekti. Eriti tore osa dokumentaalist ongi kunstnike paari ülevaatenäitused suletud kommunistlikes ühiskondades 1990. aastal Venemaal Moskvas ja 1997. aastal Hiinas Pekingis. Nendel hetkedel tabasin ennast mõtlemast, et ühtäkki olid dokumentaali keskseteks tegelasteks tõusnud hoopis näituste külastajad - suletud ühiskonna inimesed, kes väga elavalt ja žestikuleerides arutlesid ilusate ja šokeerivate maalipannoode üle...
Suure näitustejada maailmalinnades nagu: Moskva, Peking, New York, Napoli, Veneeetsia, Pariis, Brüssel ja mujal lõpetab filmis suur 40-aasta juubelinäitus Londonis. Siin mõtlesin, et kui Tallinn soovib olla aastal 2011. Euroopa kultuuuripealinn peaks korraldama Gilberti ja George'i isikunäituse Tallinnas KUMUs, kusjuures tuleks lasta Gilbertil ja George'il aasta maalida spetsiaalselt just Tallinna näituse jaoks... Huvitav võiks olla nende nägemus Tallinnast või Eestist.
Infoküllane, hoogne ja lustlik jutustus tutvustab vaatajale muinasjutuliste Gilberti ja George'i värvilist ja erakordset maailmanägemust, millega nad lausuvad vaatajaile: elu ei pea olema nii tõsine. Nende vaba eneseväljendus ja võimekus läbi huumori ja satiiri elu olemust ning paradokse lahata on nakkav. Film on seda suurepäraselt edastanud. Peategelased lausuvad filmis: "Me oleme alati tahtnud teha kunsti, millest kõik saavad aru. Kui laps tuleb galeriisse peaks ta sellest aru saama."
Jooksin filmi vaatama läbi hilisõhtuse (21:30), reedese ja pooleldi väljasurnud Tallinna. Algselt unisusega võideldes ärkas film minu jaoks elama kusagil 20ndal minutil. Ka mu vaim virgus ja uni oli kui pühitud. Kolmveerandtunni pärast hakkas all korrusel avatud Von Krahli baarist läbi põranda levima bassimüra vibratsioon. Algselt veidi häiriv vibreeriv surin minus, muutus aegamisi filmi vaadates omapäraseks tundmuseks. Seansi järel, umbes kella 23:20 paiku, lahkudes läbi Tallinna vanalinna ja südalinna, oli üllatavalt ka Tallinn ellu virgunud. See oli juhuslik kokkusattumus - öine nädalalõpus pidutsev Tallinn võttis tuure üles... [Gilbert and George: Major Exhibition at Tate Modern, London, 2007]
Rio de Janeiro oma kireva ja lõbujanus ööeluga, toob teadvusse Brasiilia lõdva korra ja häguse piiri lubatu ja mittelubatu vahel. Film on karm, ehe ja tõetruu vaade politsei poolelt Rio de Janeiro favelates (slummides) tegutsevate narkojõukude ja politsei vahelises sõjas. Vahetult enne vaatasin Sabra ja Shatila massimõrva filmi palestiinlaste ja juutide vahelises sõjas. Selles filmis aga jookseb rindejoon rahva sees: rikkad süüdistavad vaeseid ja vaesed rikkaid, kuna nende narkolembuse tõttu saab narkosõdades surma palju süütuid vaeseid… mõtlemapanevalt traagiline.
Korruptsioon on Brasiilia politseis igapäevane nagu oleks tegu riikliku maffiastruktuuriga, mis reedeti kerjab oma patrullitava piirkonnna äriomanikelt katuseraha. Ilmekalt näidatakse politsei üdini mäda sisemust, et vaatajat valdab võimas lootusetuse ja ahastuse tunne. Viimane lootus Rio de Janeiros on ainus rikkumata politseiüksus sõjaväepolitsei erirühm BOPE, mis peaks selles otsatus kaoses tagama mingigi korra. Kuid ka korrumpeerumata ja ülikarmi eritreeningu läbinud mehed kasutavad üksnes toorest jõudu ja relvi. Seda enamasti väljaspool seadusi omakohtulikult. Kuna muud lahendust ei ole ega ka paista. Miks on BOPE logol mõõgaga läbi torgatud inimese pealuu? Siin mõtledki: hea, et Eestis ei ole sellist korratust…
Peatükkideks jagatud loos juhib vaatajat dokumentaalfilmile omane kaadritagune hääl. Režissöör Jose Padilha kirjutas stsenaariumi koos endise BOPE politseiniku Rodrigo Pimenteliga. Kas püüdis Padilha saavutada filmis dokumentaalile omast ehtsust? Kuid hiljem loobus dokumentalistika kitsast žanrist hoopis mängufilmi kunstilisuse kasuks? Mind hämmastas filmi ausus ja tõetruu avatus, mis pidi Brasiilia ühiskonnas väga laialdast vastukaja leidma. Eks iga karnevalile sõitev välisturist mõtleb kaalutlevalt: “kas pole liialt riskantne lõbutsema minna?”
Režissööri sõnul oli ta põhiline soov pakkuda ahastavat ja hirmutavat pilti Brasiilia ühiskonnast ja põhjalikult tutvustada BOPE üksuses valitsevat mõttemaailma ja BOPE julmi karistusoperatsioone. Padilha lootis, et film algatab ühiskonnas diskussiooni “praeguste reeglitega mängides ei võida keegi”… Kahjuks on tulemus režissööri soovitule sootuks vastutupidine - osade brasiillaste silmis tõusis BOPE pärast filmi nägemist ebajumala staatusse ning lapsed pidavat Rio de Janeiro tänavatel mängima BOPE-võtteid jäljendades kilekotiga poomist jms…
Jõhker film, väike osa vaatajaid lahkus juba veerandtunni vaatamise järel. Inimeste veristamist on piisavalt. Eliitrühma üks traditsiooniline ülekuulamise meetod on ülekuulatavat kilekotiga lämmatada. Film käsitleb läbi kolme politseiniku 1997. aasta viimaseid suvekuid enne Rooma paavsti Johannes Paulus II külaskäiku Riosse. Poliitikute poolt on politseijuhtidele antud võimatuna näiv ülesanne puhastada paavsti visiidiks paavsti ööbimiskoha lähedased slummid kurjategijatest.
Kesksel kohal on politsei BOPE erirühmajuht kapten Nascimento ja ta pere. Naine ootab viimseid päevi last ja on pettunud, et mees pole täitnud lapse sünniks antud lubadust BOPE-st lahkuda. Mees on stressirohkest tööst tüdinenud ja kannatab sagedasti stressist tingitult käte värisemise käes. Üha enam progresseerub temas suutmatus stressi taluda, kuid enne lahkumisavalduse rahuldamist on ta kohustatud leidma endale väärilise asendaja BOPE juhiks. Nascimento pole teda veel leidnud ja see lisab pereellu pingeid juurde. Viimastel BOPE õppustel tehtud valik on vale ja kodus naise näägutuse peale mees asjatult prahvatab…
Neto ja André Matias on kaks otse koolipingist idealistlike eesmärkidega politseisse tööle asunut. Rio de Janeiro politseis leiavad nad end keset korruptsiooni ja korralagedust ning satuvad politseijuhtidega kohe konflikti. Ühe vanema politseinikuga petetakse mõnelt äriomanikult välja politseijuhtidele makstav raha, et remontida politseiautosid…
Raevunud politseijuht tõmbab idealistid liistule, kuid politsei omavaheline arvete klaarimine põhjustab pidutsevas rahvamassis hüsteeria ja massitulistamise. Ootamatu sündmus nihutab paigast õhkõrna tasakaalu korrumpeerunud politsei ja narkodiilerite vahel. Juhuslikust sündmusest tõuseb lumepallina kasvades välja lõputu vägivald ja käivitub ehtne narkosõda. Viimase instantsi õigusemõistjana saadetakse politsei “paska” koristama BOPE kellel on licence to kill…
Filmi headus seisneb ka põhjalikus BOPE “rebaste” treeningulaagri näitamises. Sajast eelnevalt valitud kandidaadist praagitakse ülikarmi nii füüsilise kui psüühilise drilliga välja 95%. Rusikaga näkku ja põhjas volüümil karjutakse otse kõrva: “Sa tahad minema! Ütle, et sa tahad koju! Keegi ei kutsunud sind siia! Sa ei sobi siia! Sa oled sitt! ütle, et sa tahad minema!” Ilmekas on südaöise loengu stseen, kus ühel drillitaval kipub uni tulema ja loengupidaja surub talle pihku vinnastatud granaadi öeldes: “nii me kõik loodame ja arvestame sinuga, kui aga magama jääd hukkume me kõik viimseni…”
Eesti filmivaatajat võib häirida brasiillaste kuumaverelisus, kuid see ei saa olla etteheide filmile, vaid tegu latiinode iseärasusega. Norida võiks ka sagedase käsikaamera kasutuse üle, aga need sobisid BOPE aktsioonide ülesvõtmiseks, kuigi valgustatus võinuks veidi parem olla. Algul häiris, et filmi 1. detsembri kella 21:30sel seansil kinos Kosmos olid subtiitrid neljas keeles! Filmilindile kõrvetatud läti ja vene ning veel reaalajas olla püüdvad eesti ja inglise keelsed. Kui eesti ja inglise subtiitrite ajastus kadus, lugesin venekeelseid. Filmi hindan 9-ga 10 palli skaalal.
PÖFFi ametlikul lõpetamisel Vene Draamateatris, sain teada, et tänase festivali grandprii võidufilm "Nälg" jääb sel aastal kinosaalis nägemata. Ütlemata kurvaks tegi, et neljapäeval pärast Türgi filmi "Kukerpall kirstus", lahkusin kinost "Kosmos" Taani filmi "Hirmõnnelik" vaatama. Ehkki võinuks tund hiljem seal "Nälga" vaadata. Tuju tõstmiseks vaatasin kesköisel seansil Suurbitannia komöödia sugemetega õudusfilmi ja ei kahetse kuna nägin oodatust märksa paremat filmi.
Inglismaa on jalgpalli sünnimaa ja alles vaatamise järgselt arutledes leidsin, et film komponeeriti jalgapallist lähtuvalt. Filmi pikkus on täpselt 90 minutit ja kaks eriilmelist "poolaega" pikkustega 45 minutit. Esimesel kolmveerandtunnil nautisin filmi täiega. Olemata õudusfilmide fänn, meeldisid filmi hästi väljamängitud, absurdselt koomilised stseenid. Osatäitjate vaheline keemia on hea. Stiilsele õudusele on lisatud huumorit ja solvavat, äkilist ja räpast keelekasutust. Filmis pole midagi uut, ega ka väljakujunenud klišeedest väljamurdmist, see pole olnud eesmärgikski.
Filmi direktor ja stsenaariumi kirjutaja Paul Andrew Williams (viimane film "London to Brighton" 2006) võttis kaks telekoomikut: Reece Shearsmithi, Steve O'Donnelli, filmitriloogia "The Lord of The Rings" (2001-2003) staari Andy Serkise ja rinnaka, blondi - Jennifer Ellisoni ning kirjutas neile meeleheitel, juhmil nürimeelsusel, rumalusel ja surma õudusest inspireeritud tülgastusel baseeruva komöödia. Aasia koloriiti lisavad kaks episoodilist karekterit.
Kütkestav lugu kahest vennast, kellel on asjatundmatu ja amatöörlik plaan saada lihtsalt raha - röövida Londoni gängsteri tütar? Hull idee?! Film algabki vendade peitumisest tsivilisatsioonist eemal asuvasse metsamajja, kuniks inimröövi ohvri isa neile lunarahaks 100 tuhat naela maksab. Muidugi see ei õnnestu. Kõik mida vennad ja kolmas kaasosaline ette ka võtavad, ebaõnnestub totaalselt. Seetõttu muutuvad "röövlid" järjest meeleheitlikumaks...
Filmi esimese poole stsenaarium on hästi kokkukirjutatud ja mõõdetult seatud. Jennifer Ellisoni kehastatud gängsteri tütar Tracey stseenid on enamasti hüsteerilised. Pärast röövijate totaalset kõiges ebaõnnestumist tundub, et ega enam hullemaks minna ei saa. Kuid salapäraselt kaovad gängsteri poolt saadetud kättemaksu-asiaadid ja sündmustik kandub naabruses asuvasse tallu, kus suletud väraval suur sisenemise keelusilt... jõhker ja riiakas Tracey ronib julgelt üle tara telefoni otsima ... talul on saladuslik omanik ja film võtab eriti verise pöörde, kus kohmakassaamatutel seisab ees tõsine surmaheitlus.
Teises pooles, balanseerides õuduse ja komöödia vahel, muutub film lõpu poole liikudes musta huumoriga klassikaliseks veristamisfilmiks, mis ka teisel poolajal säilitab õudu tekitavuse. Lõpp jääb surmaheitluse lahenduse tupiktee tõttu veidi lahjaks, mida kompenseeritakse naljaga: "Ega te nüüd ometi nalja ei tee?".
Soovitaks filmi huumori soonega vaatajale, sest kindlasti leiate ennast mitmelgi korral kõveras hirnumas. Samas hoiataks neid kellele filmi ootamatu pööre võib väikese pettumuse valmistada. PÖFFi publikus ma pettunuid ei märganud ning väga rahulolevatena seansi järel ka katkendlikult plaksutati... Hindan filmi 7,5ga (10 pallist).
Nii olengi haigestunud. Tõbi, millesse nakatusin seiseneb soovis vaadata vähemalt neli filmi päevas ja kui pead käima ka tööl, lisaks kulub aega tööle ja tagasisõiduks ning lõunatunnile, rääkimata 7.5-st tunnist magamiseks ja paljuks muuks hädavajalikuks. Siis sooviks vähemalt 25 tunnist ööpäeva. Kohutav ajaröövel on ka päevakavva nelja võimalikult parima filmi valik. Eks ikka soovid kõiki filme õigeaegselt vaatama jõuada. Mitte pettuda kui satud vaatama filmi, mis vähe köidab. Või hiljem kahetsed, et palju huvitavam, võimalik et ka parem film jääbki kinosaalis nägemata...
Nagu juhtus ühe väga huvitava filmiga "Kukkumine maa pealt", millel on IMDB.com-is seni veel 5 hindaja järgi on reitinguks 10 palli! Kahjuks "Il Divo" kestis ligi kaks tundi ja hilines, mistõttu filmi lõppedes, seistes 23:38 Kosmose ees loobusin tormamast Kadriorgu, kell 23 alanud KUMU seansile, kus näidati seda (kõigest 63 minuti pikkust) filmi PÖFFil viimast korda. Kuna vaatajaid oli filmil vähe, siis minu palve peale ei võetud seda ka kordamisele.
Tänane ajakava on mul vähemalt koos: 16:00 Von Krahl 6 võiduga pärjatud Bulgaaria Javor Gardevi "Zift", 18:00 Vene Teater Poola režissöör Andrzej Wajda "Katõn", 20:00 Kosmos II Austria Götz Spielmanni "Revanš", 21:30 Von Krahl Suurbritannia Julian Cole'i "Koos Gilberti ja George'iga" ja 23:59 Kosmos I Hispaania nelja matemaatiku "Fermat' tuba".
Mitu pooleli olevat filmilugu lõpetan ja avalikustan laupäeval. Aga homse kella 22.30-se filmi valikuga olen suurte raskuste ees. Kas Hispaania-Mehhiko neljateistkümnel festivalil pärjatud 2007. aasta film "Tsoon", viie riigi koostöös (Saksamaa, Kasahstan, Šveits, Venemaa, Austria) tehtud komöödia "Tulpan", USA "Hüvasti Solo" või Mehhiko-Prantsuse-Hollandi draama "Vaikne valgus". Mida soovitate?
PS. Pärast eilset minu poolt ära vaadatud PÖFF2008 filmide edetabel veidi muutus, kuna Taani "Hirmõnnelik" 8.5 palliga tõusis kaheksandaks ja Kanada kargelt emotsionaalne "Elu olulised asjad" kaheteistkümnendaks.
Eile pärast kahe vägahea 9-pallise, kuid verevalamisrohke filmi (Palestiina põgenikelaagris toimepandud genotsiidist pajatav "Valss Bashiriga" ja Rio de Janeiro BOPE narkosõjafilm "Eliitrühm") vaatamist vajasin midagi ebareaalsemat, nagu kesköine seanss Jaapani arvutianimatsiooniga "Vexille". Sci-Fi filmide korral ei saa mööda võrdlusest Matrixi filmidega. Kui Matrixis võitles inimene arenenud tehisintellektiga arvutite vastu, siis siin androidide vastu. (Android on robot, mis on disainitud nägemaks välja nagu inimene).
Kohati päris tõetruu arvutianimatsioon kihutab tagaajamislikult tapvas tempos ja pakub ka vägivalda. Filmis tegeleb Jaapani Daiwa korporatsioon (Eestis on Daiwa nimi 11 aasta taguse Hoiupanga afääri tõttu halvaendeline) ülemaailmselt keelatud robotite ja androidide arendamisega ning on jõudnud inimese jäljendamiseni isegi raku tasemel.
Aastal 2077 on Jaapan olnud muust maailmast isoleeritud juba 10 aastat. Selle aja jooksul pole ühtegi välismaalast lubatud Jaapani territooriumile. Seda on võimaldanud erakordselt võimas tehnoloogia, millega piiril skaneeritakse iga sisenev laev või lennuk läbi ja riigis toimuvat ei saa jälgida ka kõige moodamate luuresatelliitidega.
Ülimalt salastatud ja laialdaselt androidide arendamisega tegelev "riik" ehk Daiwa korporatsioon tekitab hirmu. Ameerika luureorganitel on tõsised kahtlused, et Jaapanis ollakse androiditehnoloogiaga nii kaugel, et see seab ohtu kogu maailma turvalisuse. Kas ei ähvarda sealt oht inimkonnale?
Kõiki leppeid rikkudes otsustab S.W.O.R.D. saata Jaapani digitaalse tulemüüri taha oma eliitsõdurite tiimi. Paraku avastatakse nad kohe ja satuvad tugeva rünnaku alla. Tiimi naissõdalane Vexille on ainus, kellel õnnestub kaaslaste tulistamise katte varjus põgeneda.
Veel mõned järele jäänud inimjaapanlaste riismed osutavad androididele vastupanu. Neil õnnestub S.W.O.R.D. tiimi poolt riiki toodud sideseadmetega edastada vabasse maailma info, mis avab kohutava pildi Jaapani riigist ja selle asukatest. See on õõvastavam kui Vexille või S.W.O.R.D. oskasid karta.
Filmi tehniline teostus pakub esteetilist naudingut kuid ikkagi jättis film mind leigeks ja ei pannud nii kaasa elama nagu Matrixi triloogiad. Filmis on mõjutusi ulmeklassikatest "Dune", "Blade Runner" ja "Matrix". Filmi sissejuhatav proloog on saanud inspiratsiooni Citroen robottantsu reklaamidest ja lubab tempoka, kaasakiskuva algusega vähemalt 8 palli väärt filmielamust, kuid edaspidi on teostus veidi lahjem. Hindaks 7-ga.
I born on the island Saaremaa. For secondary education I left to the Nõo Real Gymnasium. After this I continue my studies in the Tartu University applied mathematics (graduate 1988).
My first jobs was in the civil engineer companies, after this I start my own company to produce program for statical construction calculations for buildings (Computer Aided Design & Engineering).
On the Internet-boom years I work in IT Meedia Ltd creating and leading several government web-projects.
Last years I have been working on Geographical Information System projects.
Postitused
