The Bow - Hwal

Visuaalselt minimaalses filmis on hästi kasutatud ookeanimere ümbruskonda, leebelt laksuvad lained loovad veidi hüpnootilise atmosfääri. Poeetiline, õrn meditatsioon on hästi tasakaalus ja kindlustades väliselt pineva, sügava mõtiskluse armastusest ja usaldusest.
Tasaselt ja lüüriliselt ergutab vaatajat kaevuma sügavamale.

Tasapisi pinget kruvinud armukolmnurk näib lõppevat traagiliselt emmale kummale kas tüdrukule või vanamehele. Saab aga ootamatu lahenduse väljamõeldud mõistukuju kaudu, mis jätab sügava mulje. Film võib olla pettumus neile, kes ootavad trillerit või teravmeelset dialoogi.
10 palli skaalal 8,5
Lõuna-Korea Jaapan, 2005 (90 min)
Režissöör: Kim Ki-Duk
Originaalnimi: HWAL

Sunflower - Päevalill

Visuaalselt hästi ja ehedalt edastatud Hiina kultuurirevolutsiooni järgne elu, mil Hiinat tabasid mitu järjestikust 7-8 pallist maavärinat. Kuidas külg-külje kõrval tihkelt kooselanud pered solidaarselt maavärinate järgsest kitsikusest ülesaavad.

Pärast aastaid karmi sunnitöölaagrit naasnud isa ja aastatega veidi võõrdunud 9 aastase poja vahel on äge ja kannatusterohke suhe. Isa vigastatud käed ei võimalda tal tõsisemalt kunstiga tegelda. Avastanud aga oma pojas suuremagi kunstiande, loodab isa oma kunagised unistused teostada poja kaudu. Sunnib poega lapsepõlvest loobumise hinnaga vastumeelselt pühenduma joonistamisele. Poeg ei mõista isa ja isa ei oska ka muud moodi enda liigselt karmi sundi õigustada kui, et kunagi hiljem suuremana mõistad.

Film jutustab kaasakiskuvalt, ehk kohati veidi venivalt, kuid sügavuti mõtisklevalt peresuhetest läbi emotsionaalsete vastasseisude poja-isa vahel, lõpututest tülitsemistest ja leppimistest, sunnist ja vabadusest, õige-isa-olemisest... Aastaid hiljem saab pojast tunnustatud kunstnik, kuid suhted oma isaga jäävad endiselt keerulisteks, leidmatagi omavahel leppimist.
10 palli skaalal 8,5
Hiina, 2005 (129 min)
Režissöör: Zhang Yang
Originaalnimi: XIANG RI KUI

Be with me

See on südamlikult ilus, ühtaegu veidi kurb ja samas liigutav film puudega inimestest, nende muredest, võitlusest puude poolt tekitatud barjääride ületamiseks. Nemadki ihkavad suhtlust ühiskonnaga, võimalust kommunikeeruda. Mitte üksi olles, elu lõppu oodata.

Filmis areneb paralleelselt kolm suhet: esimese tegelane on vana mees, kes teeb süüa oma haiglas lamavale naisele, teises on kaks ratelikku neidu, kelle armusuhted kujunevad interneti abil, kolmandas on pideva õgimisega end veidi paksuks söönud, nooruses tihti kolki ja mõnitada saanud turvamees, kes on armunud tema majas töötavasse ilusasse ärinaisesse. Tabasin end mõttelt, et üks neiudest ja turvamees on samuti puudega: enesesse usu ja enese armastuse puue, mis takistab neid võrdväärselt kommunikeerumast.

Ilmekalt tõuseb tasapisi nende fiktsioonlugude taustalt esile realne lugu pimedast ja kurdist Theresa Chan'ist, keda hooldab vanamehe poeg, kes on sotsiaaltöötaja. Theresa võitluslikkus ja edasipüüdlikkus ja positiivsus on olnud aastakümneid paljudele inspireeriv ja samamoodi kandub inspiratsioon vaatajaisse.

Minimalistlikult masinakirjalikult vaataja ette tähthaaval toksitav kõnekas ja sisutihe tekst jutustab lühidalt meningiidi tagajärjel 12-aastaselt kuulmise ja 15-selt ka nägemine kaotanud vaprast singapurlannast Chanist, kes vaatamata kahele puudele suutis ära õppida, nullist alustades, inglise keele!

Filmi arenedes kõik kolm suhet ka üksteisega põimuvad saades üheks tervikuks. Neiude suhtes pettunu, otsustab teha enesetapu. Ta hüppab katuselt alla, kuid kogemata pähe turvamehele. Kes selle tagajärjel hukkub ja satub esimest korda päevalehte esilehele koos fotoga, mis pälvib tema vargsi armastatud ärinaise tähelepanu ja kaastunde... Sotsiaaltöötaja poeg aga peab minema haiglasse noore neiu enesetapu mõtetega tegelema ja saadab oma isa Theresale külla oma tehtud toitu viima...

Kõiki tegelasi ühendab lootuse ja armastuse otsimine. Need lihtsad lood peavad olema mõistetavad. Kui te pole kaastunde ja empaatia puudeline, vaatate filmi lõpuni, mille järel PÖFFi saal plaksutas.
10 palli skaalal 8,5
Singapur, 2005 (92 min)
Režissöör: Eric Khoo

Shanghai Dreams

1960ndatel julgustas Hiina kompartei ja valitsus suurel hulgal inimesi suurlinnadest lahkuma asumaks vaestesse maapiirkondadesse. «Kolmanda rinde kindlustamise» plaanil oli strateegiline eesmärk hajutada elanikke ja tootmist, et NSVL tuumapommi rünnaku korral oleks kahjustused väiksemad ja tekiks uusi industriaallinnu äärealadele. Plaani ohvritest autori vanemate mälestuseks film tegigi.
Deng Xiaopingi majandusreformidega rajati viis vabamajanduse piirkonda: Shanghai, Shenžen, Guangžou, jt. Kus elu muutus kiirelt märksa paremaks kui mujal Hiinas. Kehtestati range kord, et ümberasustatud tagasi ei naaseks. Alustati ranget ühelapse pereplaneerimise poliitikat...

Sotsiaalsete- ja klassikonfliktidega põimitud film peretülidest, annab hea ülevaate põgusate pilguheitudega, hästi kujutatud karakteritega tolleaegse Hiina industriaal-agraar ühiskonna elust ja olust mägise Guizhou provintsi töölisasulas 1982 aastal.

Äratundmisrõõmu on tänastel 40stel ja vanematel. Paljus meenutab nähtu tolleaegset N.Liidu elu. Baltikumis ei oldud vaid nii agarad kommunismi totrusi kaasa tegema. Kohalike ja suurlinnast tulnute vahelised hõõrumised ja gängide rivaalitsemine on nii sarnane Eestis migrantide ja eestlaste vahel toimunuga. Sama peomuusika(«Boney M») või päikeseprillidega suletud hämaras ruumis patseerimine, alt laiad püksid, kuluvad ja raadio «Ameerika Hääl» segamine. Kinos Shanghai rockbändide imetlemine on sama nagu laial Venemaal imetleti Eesti poppmuusika kunagisi saurusi...

Youtube'is leiduva nelja minutilise diskostseeni ma lihtsalt pidin siia lisama. Tänased noored saavad ettekujutuse kuidas nende emad-isad ja onud-tädid 70ndate lõpul ja 80ndate algul koolipidudel või küla(linna)kultuurimaja(de)s diskotamas käisid:


Filmi kangelanna särava, tundliku ja mõistliku neiu Qing Hongi vanemad on nooruse uljuses ja pimedas parteiusus asunud ranniku suurlinnast Shangaist elama mahajäänud Guizhousse. Isa oli algselt õnnelik, olles tööline ja osaline strateegilises skeemis N.Liidu vastase sõja eelõhtul, kuid varsti hakkab selles rumaluses süüdistama hoopis ema. Isa soovides Shanghaisse parema elu juurde naasta, takistab igati tütre liigset kodunemist, keelates tal suhted sõpradega, nõudes tütrelt õppimisele pühendumist ja keelates väljas käimise. Qing Hongi romantiline suhe noore kohaliku tehasetöölisega ajab ülirange isa raevu ja teeb kõik et suhe puruneks. Isa-tütre tüli on nii omane vanemate sooviga oma luhtunud unistusi laste läbi teostada, karistades lapsi tegema, mida nad ei soovi...

Film võib tunduda veidi liigselt aeglane, kuid sellega näidatakse kujukalt kui piinavalt aeglane on liikumine oma unistuste poole karmilt reguleeritud ja mittevabas Hiina ühiskonnas. Filmi lõppedes jääb vaatajale teadmata, kas unistus suurlinna Shanghaisse elama naasmisest üldse täitubki...
10 palli skaalal 8
Hiina, 2005 (119 min)
Režissöör: Wang Xiaoshuai
Originaalnimi: QING HONG

Queens - Reinas

Filmi inglise keelne pealkiri «Queens» tekitas seose Queeni solisti Freddy Mercuryga, vihjates filmi teemale, kus meedia erilise tähelepanu all pühitsetakse korraga 20 geiabielu. Geiteema lahkamist oodata ei tasu. Film keskendub noormeeste ja nende emade suhetele, või pigem puudumisele? Ehk mõni moraalitseja leiab siit ainest edukate self-made daamide poegade suundumusele?
Paraku toovad abiellumisele ilmuvad emad seni idüllilistes suhetes tundunud noormeespaaridel esile ka peidus olnud varjukülgi.

Film on kindla peale minek, ei leidu inimest, kes filmiga rahule ei jää. Film on elujaatav, lõbus, kalambuuritsev, tempokas, head tuju loov. Eriti sobiv masendunud või nukruses vaevlevale vaatajale, saades sealt hulga positiivseid emotsioone ja head tuju. Mulle sobis see suurpäraselt pärast Imbi Paju «Tõrjutud mälestused» vaatamist!
Filmil on tugev stsenarist, kes on tangotempolikult kiirelt voolavasse loosse põiminud küll klassivõitlusest tiinseid armusuhteid, ootamatuid süžeepöördeid ja koomilisi situatsioone.

Filmis on häid repliike nagu: need ei ole pisarad need on silmatilgad; palun seleta nüüd, ma olen poliitik, jt.
Tore on stseen, kus ühe noormehe vanemad oma leiget suhet ülessoojendada üritades satuvad tunnistajaiks, kuidas nende poeg abielu tseremoonia eelõhtul oma tulevase peiu ema - ämmaga suudlevad ja teineteist üleskütva kirega koos hotellituppa suunuvad. Politseiuurijast isa ja kohtunikust ema! Kohtumõistmine kohe omast käest!

Esialgne emade vastuseis oma poegade valikuga areneb pikameelselt leppimise suunas, ning kirgedest särisev nädalavahetus lõpeb mõne diivaliku daami jaoks uue eluõnne leidmisega.

Filmi suurim trump on hispaania keelse maailma diivad - staarid Marisa Paredes, Carmen Maura, Veronica Forqué jt, kes teevad ka head osatäitmised ja esinevad oma tuntud headuses. Komöödia suhtub armastusse, abiellu, kirge, seksi ja petmisse hispaanlasliku kergusega, kuumavereliselt ja kompleksivabalt.
10 palli skaalas 9

Ordinary man

Pärast 3 päeva ja 9 nähtut filmi, kus 5 korral 6st olin meeldivalt üllatunud (Orwelli ja Solženitsõni raamatud olid loetud, mistõttu filmis toimuv teada), arvasin et vaevalt PÖFF veel millegi omapärasega üllatada saab, aga sai! Belgia režissööri Vincent Lannoo teine täispikk mängufilm on groteskne thriller, mis segab žanre ja võtab ootamatuid pöördeid.

Väikelinna mööblikaupmees, väikekodanlik pereisa, kes naisega tülitsemisest meeleheitel ja masendatud, raevub maanteel uimerdavalt eessõitva auto paarikese oraalsest armumängust. Hakkab neid tagant rammides jälitama, kuni kõrvalisel teel metsade vahel läheb liiale. Olles oma mänguohvri ärakoksanud, kaineneb ja ootamatult täbaras olukorras end avastanuna, käitub nagu igamees paanikas. Hakkab jälgi peitma. Matab kiiruga tapetu oma maamaja aeda, kuid tolle elukaaslast Christine (Christine Grulois) tapma ta käsi ei tõuse, küll aga groteskselt häälepaelu rikkuma.

Järgneb järjest enam ennast sissemässiva peaosalise lõputuna näiv, üha progresseeruv kadalipp. Nii tavaline meil esmase reaktsioonina asja eitada, kuid kui tõde faktidega kinnitust leiab, on tagajärjed märksa hullemad, kui koheselt oleks asi omaks võetud...

Hetkeks miski minus streikis. Kuna avastasin end vaatamas filmi, mis tegeleb patustanu sisemaailma ja -heitluste näitamisega? Üksikud pettunud lahkusid. Enne filmi oli peaosatäitja Carlo Ferrante, kes tegi psüühiliselt raskes rollis hea osatäitmise, palunud mitte lahkuda. Naljatas, et vahel on filmi ajaks uksed lukustatud! Mu kaastunne lahkunuile, jäite meeldivast elamusest ilma!

Selgub, et peategelase sõber, emaga koos elav poissmehest politseinik, kargab peaosalise naist, mis lubab ootamatusi. Aga patusuhe sõbra naisega maksab hiljem valusalt kätte. Tragikomöödiline sündmuste ahel haarab vaataja kaasa, kuni saabub õnnis jõuluõhtu. Kõik näib laabuvat. Ka pagasiruumi elama sunnitu saab kohtvalgusti, raamatuid lugeda ja jõuluõhtu kirikus oleku aegu shampustki juua, millega temakesele meenub eelmiste jõulude jõhker tülitsemine elukaaslasega. Paraku on see vaikus enne tormi. Naine valab aegamisi olematu suhte jooksul kogunenud viha välja, nõudes peategelaselt lahutust.

Edasi eskaleerub rida ootamatusi ja äkkvihamõrvad. Mitu kuud pakiruumivang olnu asub enda vangistanu kaitsele ja nüüd enese(kaitselise) tulistamise varjamiseks segab jälgi nii, et lavastub süüdlaseks politseinik. Kas õnnelik lõpp uus paar koos? Tõsiselt võetavuse vältimiseks naljatletakse, et kannatanu omal soovil jälle pakiruumi ronib...
10 palli skaalal 7,5
Belgium:103 min
Keeled: prantsuse ja hollandi

Izo

Film ei sobi hilisel õhtul vaadata, nõrganärvilised vägivallafoobid ja -vastased parem loobugu, sest hirm võib blokeerida filmi analüüsi.
Ehkki film on ohtralt täispikitud peade, käte ja kehade maharaiumise stseene, pole tegu vägivalla kultusfilmiga. Pigem elu eituse - tapmise eitamisega. Loogika järgi elu eitust eitades saame elu jaatuse.

Izo on ülestõusnud deemon, esindades Jaapani ühiskonna sünnipärast vägivalda, tulles tagasi hävitamaks seda. Film on sürrealistlik hüperreaalsus, kus hävimatu Izo rüüstamise ägeduses saavad tükkideks raiutud sümbol sümboli järel ilmuvad Jaapani maskuliinne ajalugu, religioon ja kultuur, ka tänapäev.

Film räägib palju valust ja piinadest. Neetud deemoni Izo keha on surnud ja hing vangistet kättemaksu himusse, käitudes moto järgi: Enese eksistentsi ainus tõestus on valu. Surnud sõdalasena viskub Izo läbi aja, tappes kõik keda kohtab, eristamata kas halva või hea, korraks vaid säästab ta mõõk allameetri lapse.

Esimese vaatamisega ei jõua kõike haarata kuna film on sisutihe. Filmi direktor Takashi Miike esitab natuke filosoofilise üksikasjalise ettekande vägivallast ja religioonist. Hingekriipivad on Kazuki Tomakawa akustilise kitarri vahepalad, mil tegevus peatub. Kazuki kaebliku häälega kähistatavad rahvalikud itkelaulud meenutavad kohati oksendamist.

Filmi lõpul istutakse vaataja teadvusse idamaises filosoofias mõte: oma elu jooksul korda saadetud kurjast me ei vabane, vaid pärime selle oma uuestisünnil kaasa karmana.
Vägivalda võinuks olla mõne minuti jagu vähem, säästmaks vaatajat väsimast taplustest.
10 palli skaalal 8,5

The wayward cloud - Tian bian yi duo yun

Selle filmi nägemine oli ootamatult veider kogemus, ma ei eksi kui ütlen selle aasta PÖFFi rabavaim film, mis paneb vaatajat hiljemgi nähtu üle mõtlema. Juba filmi liigitadagi on raske, kuna kohati muusikal või komöödia, lõpuks taandub hoopis draamaks.
Filmis on palju kasutatud situatsiooni koomikat, kuid vahel ei tea kas nutta või naerda. Kiitmaks filmi headust kohkud shokist või võpatad kämpilikust absurdist.

Hämmastav on Tsai Ming-Liang oskus valada stseenidesse nii palju emotsioone nii vähese dialoogiga. Kuidas ta ehitab elektriseeritud õhustiku läbi minimaalse muusika kasutuse. Väljaarvatud kämpilikud nostalgilised muusika lõigud ... mis reaalselt midagi täiesti muud, et näidata ta mõttelennu fenomeni.

Esimene muusikaline vahepala meenutas Tallinnfilmi vanu aegu kui tehti filme nagu «Viimne reliikvia», «Siin me oleme» jt. Kuid siinsed muusikapalad olid täiuseni lihvitud ja mõjusid nii nagu vaataksid hoopis muusikali. Samas lasid vaatajal korraks puhata. Muusikapala lõppedes jätkus maguskibe võõrandumise kujutlemine läbi valusa mõtiskluse üksilduse, lähedaste suhete põuale moodsas ühiskonnas, samaaegne veepõud Taipeis ainult võimendas kujundit.

Brutaalsed ja kohati totralt naljakad stseenid porno filmimisest tekitavad hästi toimiva võõristusefekti. Pornovõtteid pornoks arvata on ekslik. Tegu ju porno kriitikaga ja on osaks mõtisklusest. Ehk paneb vaatajat mõtlema ühiskonna üksikindiviidi ärakasutamise üle, kui näeb kuidas filmis meelemärkuseta näitlejatari abitut seisundit ära kasutades, filmib võttegrupp pornofilmi hoolega edasi... Eriti kui shokeeritult niiviisi oma armastatule peale sattunud neiu lõpuks asja õnnestumise nimel naise naudinguhäälitsusi tehes kaasa aitab, mis päädib jõhkralt jõuetuks rabava kingitusega armsamalt...

Algselt oli Tsai Ming-Liangil plaanis lugu vanaemast, kes leiab oma poja pornotööstusest, kuid Tsai sõbranna Ann Hui polnud suuteline vanaema mängima. Siis otsustas Tsai muuta rolli prantsuse filoloogist neiu omaks.

Lõpustseen, mis näib valmistavat kibedat pettumust paljudele vaatajatele lahkub reaalsusse mahtuvast võõrandumisest ja on kindlasti unustamatu. Berliini Filmi Festivalil lahkus palju vaatajaid lõpustseeni ajal. Ehk on film ka ühiskonna avatuse baromeeter?

Meil ei tormatud pärast tiitrite ilmumist püsti, väljapääsu poole, vaid mõtiskleti... kuni tuli kinotöötaja ja avas ukse, mille kolks katkestas vaatajate mõtted.
10 palli skaalal 9,5

Üks päev Ivan Denissovitshi elust

1962. avaldatud jutustus "Üks päev Ivan Denissovitshi elust" tegi Solzenitsõni maailmakuulsaks. Teos tõlgiti kiirelt maailma suurimatesse keeltesse, esimene tõlge ilmus Eestis. Kirjeldused Siberi surmalaagritest avasid Lääne inimeste silmad kommunismi kuritegude suhtes, köites lugejaid oma inimliku sõnumiga.

Jutustus sai filmiks alles 1971 Inglise-Norra ühistöö tulemusena soomlasest režissoori Caspar Wrede käe all. Suurema usutavuse saamiseks filmiti seda Põhja-Norras 30 kraadises külmas, Siberi vangilaagritele võimalikult lähedastes oludes. Paraku suuremat tähelepanu film maailmas ei äratanud, kuigi Solzenitsõn oli filmiga väga rahul. NSVL juhtkond keelas filmi ära, mistõttu film ka Soomes ekraanile ei jõudnud.

Ehkki film on nüüdseks palju oma aktuaalsusest kaotanud, otsustasin siiski ära vaadata. Huvitav kuidas 70ndate alguse Lääne-Eurooplased N.Liidu vangilaagrite elu kujutamisega hakkama said.

Pean tõdema, et tõesti hästi õnnestus. Küllaltki tõetruult on vangla elu ja olu kujutatud, noortel kellel oma ea tõttu pole muude filmide nägemise kogemusi, kuid ajalooline huvi soovitan vaatama minna. Nagu ka filmide «Animal Farm» ja «1984» korral, oli stammkundena filmi vaatamas ka meie ajaloolasest ekspeaminister.

Ilmselt on kasulik eelnevalt ka jutustus läbi lugeda, ise seda lugenud pole. Minu arvates puudub filmis vanglaelanike hierarhiliste suhete kujutamine. Täiesti võimalik, et Solzenitsen jättis selle jutustusse kirjutamata, et lugu oleks lühem ja löövam. Raudse eesriide taga olijale arusaadavam ja ka vene tsensorile söödavam.

Eredaimaid episoode, kus vangilaagrivalvurid vangidele pakkidega saadetud toiduaineid pärast kontrolli üle annavad. Täiesti ehe ja naturalistlik esitus. Pakis olnud moos kallati vangi märssi, vorsti otsast järati jupike jne... Samuti ka vangidest orjade kasutamine käredas pakases ehitamisel. Pärast pikka rasket ja väsitavat tööpäeva kamandati niigi väsinud vangid koduteel 5-10km pikkust teekonda sörkima, et õigeks ajaks laagrisse jõuda.

Võiks lisada, et enamasti olid valvureiks elukutselised kriminaalid, kes tagasid ja hoidsid korda poliitvangide üle. Orjadeks-vangideks olid enamasti võimudega pahuksisse sattunud haritlased. Kuid need tühised puudujäägid ei riku filmi ehedalt edastatud sõnumit rasketest oludest Siberi koonduslaagrite sunnitööst ja vangide alandamistest.

10 palli skaalal 6,5

The Piano Tuner of Earthquakes

Filmi lõppedes lahkusin vähe vastuoluliste tunnetega. Film on veidi salapärane, maagiliselt irreaalne, mõjudes unenäolisena või fantaasiarikka soovunelmana. Samas aga pole selget sõnumit, mida autorid konkreetselt öelda tahavad. Või oligi ainus eesmärk viia vaataja unenäolisse müsteeriumi, kus oma argimured unustanuna, ehk elumüsteeriumile veidi teise nurga alt vaataks ja mõtleks?
Samas on film alguses haarav ja heade näitleja töödega ning palju on vaeva näinud operaator(id), efektide loojad, dekoraatorid, mängitud on valgusega.

Arvestades, et filmitegijail polnud nagu Hollywoodil käsutada sadu miljoneid, on tulemus hea ja jätab unustamatu filmielamuse.
Ehk peaks kahtlemata andekad vennad Qauyd, kes seni teinud lühifilme, leidma hea stsenaristi ja suuremad finantsid siis ootaks ka meisterlikumaid filme?

Parim osatäitmine ahvatleva flirtijana on 48 aastasel hispaanlannal Assumpta Serna’l. Hea osa teeb ka doktor Drozi kehastav sakslane Gottfried John, kes 95nda aasta bondifilmis «GoldenEye» kehastas Arkady Grigorovich Orumovi, kust ta nägu ka paljudele tuttav on.

Enamik filmi tegevusest toimub paradiisilikult kaunil saarel, kusagil kaugel-eemal muust tsivilisatsioonist. Koheselt tajud, et selles jumalast hüljatud paigas võib iga hetk oodata mida iganes. Ka elanikud tunduvad veidrad, osalt nagu marionetid või hulluimeliku käitumisega. Hetkeks mõtlesin, et vampiirfilmitegijail on filmist õppida.

Kaunis ja jumaliku häälega ooperitäht Malvina mõrvatakse laval, publiku ees just enne oma pulmapäeva. Pahaendeline Doktor Droz viib naise surnukeha oma veidrasse hospidali, kus ta mehaanilisi muusikaautomaate valmistab. Droz palkab perfektse kuulmisega klaverihäälestaja Felisberto. Kasutades vale ettekäänet on eesmärk, et noormees häälestaks hoopis perpetum mobil’itena töötavaid automaate.

Felisbertot vaevab mõte, et osates küll neid häälestada ja mängima panna, ei mõista ta automaatide otstarvet. Ometi on ta haaratud müstilisest paigast, öösiti kostuvatest tasastest maavärinakestest ja kummalistest helidest.
Heites lähema pilgu doktori ebatavalisse maailma, valdab andekat ja hellahingelist Felisbertot hämmastus. Kõikjal on mõistatused. Suurim neist on aga Malvina, kes hüüab teda Alfredoks. Doktor on ta ellu äratanud ja sunnib koos automaatidega uuesti lavale...

Filmi lõpp on veidi lahja, raha lõppes? Ei tule happy-end vaid happy-sad-end ;) Armunud jäävad kahekesi müstilisse muusikaautomaati, äralõigatuna muust maailmast, nagu jutustatuks meile hoopis üht omapärast, painajalikku muinasjuttu...
10 palli skaalal 7.5

1984 - Nineteen Eighty-Four

Järgmine George Orwelli N.Liitu kritseeriv 1949.a. avaldatud tulevikufantaasia "19 8-4" oli menukas. Tegu on äärmiselt sünge ja pessimistliku kirjeldusega tuleviku totalitaarsest ühiskonnast, mis on kehtestanud absoluutse kontrolli ühiskonna üle ning kus on võimatu tõde valest eristada. Number 1984 on fiktsioon seetõttu ka pealkirjastasin nagu originaalis filmi nimi.

Häiris veidi filmi tegevuse keskkond, mis sarnane pärast teise ilmasõja aegse ja 50ndate aastate elu-oluga. Hiljuti selgus, et hullunud Stalin soovinud NSVL massiivse sõjamasinaga kallale tungida USA-le, millel oli olemas Saksamaalt sõjasaagiks saadud tuumapomm, Berija laskis Stalini mürgitada. Orwelli tuleviku nägemus totalitaarsest, pidevalt sõdivast ühiskonnast ilmus raamatuna enne USA poolt N.Liidu hirmutamiseks Nagasakile ja Hirosimale heidetud aatompomme...

Kas me ei pea just Orwelli tänama, et raamat hoidis ära halvimad arengud, mistõttu ka kogu filmi tegevustik on fantaasiale kohaselt autentne?

Filmi keskne mõte on:
1. Kes kontrollib minevikku, kontrollib tulevikku.
2. Kes kontrollib olevikku, kontrollib minevikku.

Totaalselt inimeste teadvust kontrolliva ja vajadusel läbi vägivalla nende mälu muutva süsteemi vastu astuv Winston Smith jõuab oma mässuga lõpuks ummikusse, jäädes totalitaarse vägivallamasina vastu kaotajaks.

Totalitaarses ühiskonnas elanud vaatajal on äratundmisrõõm kui naispeaosalisel õnnestub hankida sahhariini asemel suhkrut ja päris kohvi ja päris teed. Noor vaataja ehk selle filmi kaudu saab paremini mõistma, millises ühiskonnas on nende vanemad elanud.

Ehkki kohati tundub ekraniseering liig pehme ja lakutu muudab see tulemuse üldisemaks kriitikaks igasuguse totaalse ühiskonna korra ilmingutele, kasvõi näiteks USA sõjavangide kohtlemisele, Putinist rääkimata...
10 palli skaalal 6,5

Three Times - Zui hao de shi guang

Esmalt rõhutan film pole neile, kes filmi vaatamise aegu pole harjunud kaasamõtlema. Seansi ajal lahkus saalist ca 30% vaatajatest. Teistele soovitan, eriti kui ka huvi Aasia tiigri Taiwani vastu on. Filmis on 3 eri ajastut: 1911, 1966 ja 2005 erinevate lugudega. Kõigis osades on teemaks noored, nende armumine ja eri ajastute heitlused armastuse rajal.

Terviklik ja parim osa on 1966nda armulugu piljarditoas kohtunud noortest. Väga hea osatäitmine on naispeaosalisel Shu Qi-l. Leidsin, et tegu hetke ühe säravaima Aasia tähega, kes vaatamata 29 eluaastale, on jõudnud mängida 52-s filmis. Hoiatan noormeestel on oht Shu’sse kiinduda! ;)
Niivõrd malbe ja armas on Shu kehastatav neiu aastast 1966. Sõjaväest nädalavahetuseks neiuga kohtuma tulev noormees, sõidab neiut otsides läbi 7-8 Taiwani linna, kuni lõpuks üles leiabki. Ehkki peab juba järgmisel hommikul kella 9ks väeossa naasma. Veidi kurb, et nüüd järsku kogu stoori lõpeb...

Järgmisena rullub film ajaloos tagasi aastasse 1911. Kui Hiinas kogub jõudu vabadusvõitlus Jaapani ikke vastu. Efektina on kogu osa ajastukohaselt tummfilm. Seetõttu ilmselt ka pole osad ajaloolises järjestuses, muidu vaataja jookseks kohe minema ;) Kui 66ndal noored ikkagi kohtusid ja olid õnnelikult koos, siis 11ndal aastal on paraku tegu õnnetu armastusega.
Teine peaosatäitja Chen Chang kehastab noormeest, kes on oma elu pühendunud vabadusvõitlusele ja ajalehe asutamisele, aidates vabaks osta neiu, kes saaks ta sõbraga abielluda. Vabaksostu tehingut vahendav neiu (Chu), loodab salamisi et haritud, edumeelsel ja abivalmis noormehel ka temaga plaan ...
Ettevaatlikult küsib ta seda häbelikult, pilk kartlikult eemale suunatud. Noormees kohmetub, reetes et ta pole ükskõikne. Aga nii otsesele küsimusele ei oska ta kohe vastata, sest pole mõelnud, plaani pidanud. See mõni sekund kohmetust on noored teineteise poole seljaga! Kuni lõpuks neiu nutma puhkenuna põgeneb. Pulmas peab "põlatu" läbi nutumaigu musitseerima ja noormeeski on väga õnnetu - sulatab vaataja südamed. Taivani saar jääb Jaapani valdusse ja noored ei kohtugi...

Lõpuks on kärarikas ja tormlev tänapäev suurlinnas Taipeis, kus kõrguvad kõrghooned ja kõik kuhugi kiirustavad... Tegu on armukolmnurgaga, kus Shu kehastatud lauljatar on bi-na suhetes nii oma korterikaaslasest sõbranna kui fotograafist sõbraga. Tagatipuks vaevavad teda veel epilepsiahood. Õõvastav on vaadata kuidas sõber kihutab suurlinnas motikaga, kui seljataga istub epilepsiat põdev kallim...

Suhteid teravdab korterikaaslasest armukadeda sõbranna e-ähvarduskirjad, kus lubab end samuti tappa nagu ta eelmine sõbranna ...
Kokkuvõtlikult saab pildi alati ajatust armastusest ja selle erinevatest avaldumistest ajas.
Reklaamiklipp:


PS: Taipeis on sillad ja mitmetasandilised sõiduteed 6-realised, 4 rada sõiduautodele ja kummalgi pool eraldatult jalakäiate ja autode vahel veel rada mootorratastele. Ja mootorrattaid on Taipei tänavapildis palju nagu Hiinas jalgrattaid. Ilmselt on motikas suurlinna kiireim transpordivahend. Filmist sain kinnitust, et pindalalt 80% Eesti suurune, 23 miljoni elaniku ja maailma suuruselt 19nda majandusega saareriigi elatustase on kõrgem kui Saksamaal. Seni teadsin, et taiwanlane rabab pikki päevi tööd perekonna heaks ja pere on neil tähtsam kui töö. Aga noorte hulgas on näe lääne ühiskonna probleemid.
10 palli skaalal 8

Animal Farm

Georg Orwelli allegoorilise "lasteraamatu" brittide ekraniseering multikana Joy Batchelori ja John Halasi poolt, on kütkestav ja nauditav. Eelnev Orwelli raamatu lugemine pole vajalik, kuid oleks soovitav. Arvestades, et film valmis aastal 1954, on film tolle aja kohta tasemel ja hea.

Filmi tugevaim külg on kahtlemata heli. Märkimist väärivad dramaatilised episoodid, mis lõikuvad ahastama paneva appikarjena vaataja hinge, eriti eeslipoisi karjuv hala filmi lõpul. Samas elusana tapamajja veetud vana hobune lõikus teadvusse hea paralleelina N. Liidus asetleidnud küüditamistega.

Ise lugesin «Animal Farm»i ülikooli õpingute ajal 80ndate keskel, nüüd alles multikat nähes oli hea mälu värskendada. Veelkord pani üllatuma, et elupõline kommunist, kes NSVL-s ei käinud, kõigest Hispaania sõjas koos võitlemise kogemuste najal karikeeriva paralleeli luua suutis. Hea leid oli panna sead loomafarmi valitsejaiks, kes nüüd multikas hästi kujukalt kehastasid 50ndate N. Liidu juhte.

Paralleele tõmmates on küsitav kas N. Liidus üldse joovastavalt õnneliku aega oli, nagu Orwell «Loomade farmi» sissekirjutas. Eks põhjuseks ole N. Liidu pakazuha, mineviku ilustamine ja salgamine. Tegelik NSVL-s toimunu avanes alles aastakümneid hiljem Solzenitsõni raamatutega «Üks päev Ivan Denissovitshi elust» ja «Gulagi arhipelaag».
10 palli skaalal 7