Eliitrühm - Tropa de elite

Rio de Janeiro oma kireva ja lõbujanus ööeluga, toob teadvusse Brasiilia lõdva korra ja häguse piiri lubatu ja mittelubatu vahel. Film on karm, ehe ja tõetruu vaade politsei poolelt Rio de Janeiro favelates (slummides) tegutsevate narkojõukude ja politsei vahelises sõjas. Vahetult enne vaatasin Sabra ja Shatila massimõrva filmi palestiinlaste ja juutide vahelises sõjas. Selles filmis aga jookseb rindejoon rahva sees: rikkad süüdistavad vaeseid ja vaesed rikkaid, kuna nende narkolembuse tõttu saab narkosõdades surma palju süütuid vaeseid… mõtlemapanevalt traagiline.

Korruptsioon on Brasiilia politseis igapäevane nagu oleks tegu riikliku maffiastruktuuriga, mis reedeti kerjab oma patrullitava piirkonnna äriomanikelt katuseraha. Ilmekalt näidatakse politsei üdini mäda sisemust, et vaatajat valdab võimas lootusetuse ja ahastuse tunne. Viimane lootus Rio de Janeiros on ainus rikkumata politseiüksus sõjaväepolitsei erirühm BOPE, mis peaks selles otsatus kaoses tagama mingigi korra. Kuid ka korrumpeerumata ja ülikarmi eritreeningu läbinud mehed kasutavad üksnes toorest jõudu ja relvi. Seda enamasti väljaspool seadusi omakohtulikult. Kuna muud lahendust ei ole ega ka paista. Miks on BOPE logol mõõgaga läbi torgatud inimese pealuu? Siin mõtledki: hea, et Eestis ei ole sellist korratust…

Peatükkideks jagatud loos juhib vaatajat dokumentaalfilmile omane kaadritagune hääl. Režissöör Jose Padilha kirjutas stsenaariumi koos endise BOPE politseiniku Rodrigo Pimenteliga. Kas püüdis Padilha saavutada filmis dokumentaalile omast ehtsust? Kuid hiljem loobus dokumentalistika kitsast žanrist hoopis mängufilmi kunstilisuse kasuks? Mind hämmastas filmi ausus ja tõetruu avatus, mis pidi Brasiilia ühiskonnas väga laialdast vastukaja leidma. Eks iga karnevalile sõitev välisturist mõtleb kaalutlevalt: “kas pole liialt riskantne lõbutsema minna?”

Režissööri sõnul oli ta põhiline soov pakkuda ahastavat ja hirmutavat pilti Brasiilia ühiskonnast ja põhjalikult tutvustada BOPE üksuses valitsevat mõttemaailma ja BOPE julmi karistusoperatsioone. Padilha lootis, et film algatab ühiskonnas diskussiooni “praeguste reeglitega mängides ei võida keegi”… Kahjuks on tulemus režissööri soovitule sootuks vastutupidine - osade brasiillaste silmis tõusis BOPE pärast filmi nägemist ebajumala staatusse ning lapsed pidavat Rio de Janeiro tänavatel mängima BOPE-võtteid jäljendades kilekotiga poomist jms…

Jõhker film, väike osa vaatajaid lahkus juba veerandtunni vaatamise järel. Inimeste veristamist on piisavalt. Eliitrühma üks traditsiooniline ülekuulamise meetod on ülekuulatavat kilekotiga lämmatada. Film käsitleb läbi kolme politseiniku 1997. aasta viimaseid suvekuid enne Rooma paavsti Johannes Paulus II külaskäiku Riosse. Poliitikute poolt on politseijuhtidele antud võimatuna näiv ülesanne puhastada paavsti visiidiks paavsti ööbimiskoha lähedased slummid kurjategijatest.

Kesksel kohal on politsei BOPE erirühmajuht kapten Nascimento ja ta pere. Naine ootab viimseid päevi last ja on pettunud, et mees pole täitnud lapse sünniks antud lubadust BOPE-st lahkuda. Mees on stressirohkest tööst tüdinenud ja kannatab sagedasti stressist tingitult käte värisemise käes. Üha enam progresseerub temas suutmatus stressi taluda, kuid enne lahkumisavalduse rahuldamist on ta kohustatud leidma endale väärilise asendaja BOPE juhiks. Nascimento pole teda veel leidnud ja see lisab pereellu pingeid juurde. Viimastel BOPE õppustel tehtud valik on vale ja kodus naise näägutuse peale mees asjatult prahvatab…

Neto ja André Matias on kaks otse koolipingist idealistlike eesmärkidega politseisse tööle asunut. Rio de Janeiro politseis leiavad nad end keset korruptsiooni ja korralagedust ning satuvad politseijuhtidega kohe konflikti. Ühe vanema politseinikuga petetakse mõnelt äriomanikult välja politseijuhtidele makstav raha, et remontida politseiautosid…

Raevunud politseijuht tõmbab idealistid liistule, kuid politsei omavaheline arvete klaarimine põhjustab pidutsevas rahvamassis hüsteeria ja massitulistamise. Ootamatu sündmus nihutab paigast õhkõrna tasakaalu korrumpeerunud politsei ja narkodiilerite vahel. Juhuslikust sündmusest tõuseb lumepallina kasvades välja lõputu vägivald ja käivitub ehtne narkosõda. Viimase instantsi õigusemõistjana saadetakse politsei “paska” koristama BOPE kellel on licence to kill…


Filmi headus seisneb ka põhjalikus BOPE “rebaste” treeningulaagri näitamises. Sajast eelnevalt valitud kandidaadist praagitakse ülikarmi nii füüsilise kui psüühilise drilliga välja 95%. Rusikaga näkku ja põhjas volüümil karjutakse otse kõrva: “Sa tahad minema! Ütle, et sa tahad koju! Keegi ei kutsunud sind siia! Sa ei sobi siia! Sa oled sitt! ütle, et sa tahad minema!”
Ilmekas on südaöise loengu stseen, kus ühel drillitaval kipub uni tulema ja loengupidaja surub talle pihku vinnastatud granaadi öeldes: “nii me kõik loodame ja arvestame sinuga, kui aga magama jääd hukkume me kõik viimseni…”

Eesti filmivaatajat võib häirida brasiillaste kuumaverelisus, kuid see ei saa olla etteheide filmile, vaid tegu latiinode iseärasusega. Norida võiks ka sagedase käsikaamera kasutuse üle, aga need sobisid BOPE aktsioonide ülesvõtmiseks, kuigi valgustatus võinuks veidi parem olla. Algul häiris, et filmi 1. detsembri kella 21:30sel seansil kinos Kosmos olid subtiitrid neljas keeles! Filmilindile kõrvetatud läti ja vene ning veel reaalajas olla püüdvad eesti ja inglise keelsed. Kui eesti ja inglise subtiitrite ajastus kadus, lugesin venekeelseid.
Filmi hindan 9-ga 10 palli skaalal.