Metsatalu - The Cottage

PÖFFi ametlikul lõpetamisel Vene Draamateatris, sain teada, et tänase festivali grandprii võidufilm "Nälg" jääb sel aastal kinosaalis nägemata. Ütlemata kurvaks tegi, et neljapäeval pärast Türgi filmi "Kukerpall kirstus", lahkusin kinost "Kosmos" Taani filmi "Hirmõnnelik" vaatama. Ehkki võinuks tund hiljem seal "Nälga" vaadata. Tuju tõstmiseks vaatasin kesköisel seansil Suurbitannia komöödia sugemetega õudusfilmi ja ei kahetse kuna nägin oodatust märksa paremat filmi.

Inglismaa on jalgpalli sünnimaa ja alles vaatamise järgselt arutledes leidsin, et film komponeeriti jalgapallist lähtuvalt. Filmi pikkus on täpselt 90 minutit ja kaks eriilmelist "poolaega" pikkustega 45 minutit. Esimesel kolmveerandtunnil nautisin filmi täiega. Olemata õudusfilmide fänn, meeldisid filmi hästi väljamängitud, absurdselt koomilised stseenid. Osatäitjate vaheline keemia on hea. Stiilsele õudusele on lisatud huumorit ja solvavat, äkilist ja räpast keelekasutust. Filmis pole midagi uut, ega ka väljakujunenud klišeedest väljamurdmist, see pole olnud eesmärgikski.

Filmi direktor ja stsenaariumi kirjutaja Paul Andrew Williams (viimane film "London to Brighton" 2006) võttis kaks telekoomikut: Reece Shearsmithi, Steve O'Donnelli, filmitriloogia "The Lord of The Rings" (2001-2003) staari Andy Serkise ja rinnaka, blondi - Jennifer Ellisoni ning kirjutas neile meeleheitel, juhmil nürimeelsusel, rumalusel ja surma õudusest inspireeritud tülgastusel baseeruva komöödia. Aasia koloriiti lisavad kaks episoodilist karekterit.

Kütkestav lugu kahest vennast, kellel on asjatundmatu ja amatöörlik plaan saada lihtsalt raha - röövida Londoni gängsteri tütar? Hull idee?! Film algabki vendade peitumisest tsivilisatsioonist eemal asuvasse metsamajja, kuniks inimröövi ohvri isa neile lunarahaks 100 tuhat naela maksab. Muidugi see ei õnnestu. Kõik mida vennad ja kolmas kaasosaline ette ka võtavad, ebaõnnestub totaalselt. Seetõttu muutuvad "röövlid" järjest meeleheitlikumaks...

Filmi esimese poole stsenaarium on hästi kokkukirjutatud ja mõõdetult seatud. Jennifer Ellisoni kehastatud gängsteri tütar Tracey stseenid on enamasti hüsteerilised. Pärast röövijate totaalset kõiges ebaõnnestumist tundub, et ega enam hullemaks minna ei saa. Kuid salapäraselt kaovad gängsteri poolt saadetud kättemaksu-asiaadid ja sündmustik kandub naabruses asuvasse tallu, kus suletud väraval suur sisenemise keelusilt... jõhker ja riiakas Tracey ronib julgelt üle tara telefoni otsima ... talul on saladuslik omanik ja film võtab eriti verise pöörde, kus kohmakassaamatutel seisab ees tõsine surmaheitlus.

Teises pooles, balanseerides õuduse ja komöödia vahel, muutub film lõpu poole liikudes musta huumoriga klassikaliseks veristamisfilmiks, mis ka teisel poolajal säilitab õudu tekitavuse. Lõpp jääb surmaheitluse lahenduse tupiktee tõttu veidi lahjaks, mida kompenseeritakse naljaga: "Ega te nüüd ometi nalja ei tee?".

Soovitaks filmi huumori soonega vaatajale, sest kindlasti leiate ennast mitmelgi korral kõveras hirnumas. Samas hoiataks neid kellele filmi ootamatu pööre võib väikese pettumuse valmistada. PÖFFi publikus ma pettunuid ei märganud ning väga rahulolevatena seansi järel ka katkendlikult plaksutati...
Hindan filmi 7,5ga (10 pallist).