Maadleja - The Wrestler

USAs alles 16. jaanuaril linastuva filmi "The Wrestler" IDMB-reiting on 8,8 palli ja pärjatud Kuldse Lõviga olid ootused kõrgel. Lühidalt on tegu "Million Dollar Baby" sarnase väga valusa profispordi julmust näitava draamaga.

Kui Clint Eastwoodi poksifilm on kunstiline, suurema üldistusega, siis wrestlingufilm väga naturaalne ja realistlik teos. Paralleeli tajusin alles pärast vaatamist, filmi üle mõteldes. Arvatakse, et rolli eest võiks Rourke pälvida kolme kümnendi jooksul oma esimese Oscari nominatsiooni. Võrreldes "Miljoni dollari tüdruk"uga, julgen arvata "The Wrestler" ei võida ühtegi Oscarit. Filmis pole nii perfektset kõrvalosa täitjat nagu Morgan Freeman.

Peaosatäitja Mickey Rourke teeb hiilgava rolli. Esitus on nii perfektne, et arvaks Mickey ongi wrestlingu maadleja. Teades Mickey elulugu, mängis ta sisuliselt iseennast. Iiri katoliku ja prantsuse päritolu peres sündinud Philip Andre. Artisti nimega "Mickey" võitis teismeeas poksijana 12 matši järjest, lüües oma vastase esimeses raundis nokauti... Pärast pettumust näitlejatöös naases ta profina poksiringi ja aastani 1995 võitis oma kohtumised tähtsusetute poksijatega. Kuna teda peeti liialt vanaks, et murda tippu tõsiste matšideni...

Siiski sai ta rea tõsiseid vigastusi: murtud nina, rangluu ja ribid - milline kogemustepagas rollile! Isiklikuski elus on Mickey jätnud selja taha kaks purunenud abielu kaasnäitlejatega filmidest: Debra Feuer (1981-1989) ja Carré Otis (1990-1998) supermodell, kes sai tuntuks peaosaga filmis "Metsik Orhidee", kuid lagunes seegi... Rourke muskulatuur ja keha on pensionieelikust wrestlingu legendaarsele staarile vajalikus vormis.

Teleri vahendusel kujunenud mulje wrestlingust erineb kardinaalselt USA wrestlingu klubides toimuvast. Darren Aronofsky film näitab seda naturaalselt ja väga intiimne, suurepärane kaameratöö jutustab julma loo. Filmis naturaalsete stseenidega ei koonerdata ja kellel nõrgem närv võiks kohati silmad sulgeda... Wrestlingu ringis on maadlejate veristamiseks head kõiksugu vahendid: klambripüstol, žiletiterad, okastraat, palgijupis peidus naelad, klaasikillud jpm...

Film jutustab loo läbipõlenud ja meeleheitel wrestlingu legendist Randy "Ram" Robinsonist. Wrestlingu kuldajastu 80ndad on läbi, spordiala vaatajaid on vähem, teenistus väiksem, rääkimata vahepealse aja meeletust inflatsioonist. Üle 25 aasta wrestlingu ringis maadelnud Randy elab New Jersey treileripargis. Randy võitleb rohtude abil karjääri jooksul saadud traumavaludega ja elatist teenib wrestlingu klubides esinedes.

Viimaselt esinemiselt teenituga ei saa isegi üürivõlga makstud ja ööbib kaubikus. Kaugel oma hiigelvormist, hoiab teda veel liikvel unistus come-back-matšist, mille honorariks on lubatud 1,5 miljonit. Randy soetab drug-diilerilt 1000 dollari väärtuses suure posu medikamente. Diiler teeb oma kuldkliendile suure ale, andes lisaks ka steroide, et Randy come-back-matšiks vormi tõuseks. Paraku eelneva klubiesinemise võidu järel kukub Randy südamerabanduses kokku.

Pärast südameoppi on Randy maailm rusudes, kuna mõnekümne meetri jooksu järel hakkab süda valus puperdama... Tuleb loobuda come-back-matšist ning asuda otsima esimest ettejuhtuvat stressirohket tööd, mida talle veel pakutakse...

Koolimaja fännikohtumise stseen on rusuvalt masendav. Kunagised wrestlingu tuusad on hämmingus Randyt üritusel kohates. Ta veel ju siiani ringis võistles? Wrestlingu kuulsused müüvad invaliidistunud santidena üksikutele poistest fännidele suveniire. Selles suhtes oli antiikaja Vana-Rooma meelelahutuseks korraldatud julmad gladiaatorite heitlused õiglasemad, kuna kaotajat ei jäetud sandina valusalt sente kerjama...

Randy stripparist sõpra/armukest Cassidyt mängib Marisa Tomei. 9 aastast poega kasvatav Cassidy plaanib lõpetada oma strippari karjääri. Cassidyl on elukutsest tingitult ammune kreedo: klientidega mitte intiimsemalt kohtuda, kuid suudab selle järgimisel Randyt sügavalt haavata.

Filmis eksponeeritud füüsiline ja vaimne valu on osavalt liidetud humoorikate naljade ja situatsioonikoomikaga. Randy helgeimaid hetked filmis on täiskasvanud tütrega. Järjekindlusega õnnestub tal ülessoojendada oma mineviku eksimuste tõttu jäised suhted tütrega. Paraku lõpeb see katastroofiliselt valusalt.

Randy leiab, et lihtsam on taluda füüsilist kui vaimset valu. Pealegi areenil leevendab valu vaatajate skandeerivad hüüded ja ovatsioonid. Hing endal paelaga kaelas, põgenebki Randy maailma vaimse valu eest wrestlingu ringi tagasi...

Maadleja Randy Robinson on ise osalt oma valudes süüdi, kuid Eastwoodi filmi peategelane - poksija Maggie Fitzgerald on süütu ohver, kellele vaataja tunneb südamest kaasa... Film on keskmise kinovaataja valuläve ületav, nagu püüe teivashüppes hüpata üle 4,5 meetri kõrgusest latist, kui laeni on 4,8 meetrit. Riivamisi saadi hakkama, filmi hindaks 9 palliga 10st.

Mõttetut ja võltsi wrestlingut ei oska ma hinnata. Kas filmis ei lööda wrestlingule hingekella? Pildil on lõpukaader kui südamevaluga võitlev Randy hüppab maaslebava vastase peale... Aronofsky ei saanud lõpetada nagu Clint Eastwood täiuslike haiglapalati kannatusstseenide jäljendamisega.

Let The Right One In - Låt den rätte komma in

Ootasin filmi "Lase sisse see õige", kuna teadsin filmi kõrget IMDB.com reitingut 8.4/10. Aga ma ei lugenud eelnevalt tutvustusi, et nautida puhast avastamisrõõmu. Veidi morjendas tutvustaja lause: "Nautige siis õudukat". Kas kõik noored tulid nädalalõpu nautimise asemel kinno, et hirmus kiljuda?

Film algabki õudukale kohustusliku sugereeriva muusika saatel lumisel, põhjamaisel talveõhtul ühes depressiivses ja lumerohkes väikelinnas. Hirmutava välimusega vanamees seab hoolikalt nagu öisesse vahetusse tööle minekul valmis oma iseäralikku tööriistakohvri komplekti: plastikust kanister ja lehter, terav nuga ning marlilapp mingi kemikaaliga ja kilekeebiga. Taat sõidab elektrirongiga, lugesin vihje: hunt kodu lähedalt ei murra...

Noorele ohvrile lähenemiseks küsitakse möödujalt kella. Milline hoolitsus? Ohver enne uimastada ja siis hakata "lihalooma" veristama. Aga talvel, kaasikus? Valendavate puutüvede taustal on ta koos pea alaspidi, jalgupidi rippuma tõmmatud ohvriga kaugele näha. Varsti tõttabki hoolitsetud valge- ja pikakarvaline tõukoer vere lõhna peale klähvima...

Aga ei tee koera vagaseks, vaid üritab tulutult eemale peletada. Lähenevad koera jalutavate tüdrukute kilkavad hääled. Vanamees satub paanikasse, põgeneb jättes kanistri ihusooja verega maha. Nüüd oli selge ei ole klassikaline õudusfilm, kuid dracula teemaline.

Filmi kulgedes tekib küsimus: kuidas filmi liigitada? Kas koolivägivalla teemaline armastus-, fantaasia- või vampiirifilm? Tegu on rootsi kvaliteediga kokkumiksitud filmiga, kus õudusfilmi võtteid kasutatakse pinevuse loomiseks ja seda on nauditav vaadata. Vahva oli stseen kus kassid ründasid dracula Eli poolt nakatatud, üha enam vampiiristuvat naist. Kuid vampirismi nakatunu hilisem haiglapalatis põlemasüttimine on pigem muinasjutuline kui tõsiselt võetav. Samas tule kuju meenutab veidi ristile naelutatu põlemist?

Peaosaline vampiiritar Eli saab toituda ainult verest ja ta isa on sunnitud tütrele verd hankima. Filmi pinevaimal hetkel on ta spordisaali riietusruumi lukustanud ja ülesriputanud oma järjekordse noore ohvri. Kuid trennikaaslased vastu akent kopsides teda ikkagi ootavad veel. Ka ohver tuleb tasakesi teadvusele ja hakkab hirmusegasena röökima. Ukse maha prõmmijate hirmus kaotab vanamees olukorra üle jälle kontrolli ja stseen lõpeb kahjuks liiga kiirelt. Siin võinuks põnevuse laineharjal pikemalt sõita ja pigem epiloogi ära jätta.

Meelelahutuslikus nagu unenäolises "hirmufilmis" on mitme žanri tunnuseid, klišeesid ja allhoovusi ning võib õudusfilmi huvilisele pettumuse valmistada. Üsna filmi algul aimub 12-aastase poisi esimene armumine, mis oma vahetuses ja ennastohverdavas süütuses on nii ebareaalselt armas, et terve kinosaal heldib ja mitmeid kordi tänulikult plaksutab.

Maitsekasse kokteili on lisatud musta huumorit ja veidi ka peredraamat vanemate lahutuse ja isa alkoholismi näol. Verest toitumist tasakaalustab põhjamaiselt külm depressionism. Film süstib vaatajasse tubli annuse positiivsust ja seetõttu annan 10 palli skaalal hindeks 8.5

Filmi lugu põhineb John Ajvide Lindqvist´i 2004. aastal ilmunud samanimelisel raamatul ja filmi tehakse ka USA-s. Näinud rootsi versiooni, on huvi vaadata ka suuremate finantsidega Hollywoodi tehtut.

Pensionärist emaga neonatsi-noortefilmi vaatamas

Starmani katkestus muutis mu õhtuks plaanitu kui noaga lõigatult. TV-uudistes nägin, et elektrita Annikorus mindi eile õhtul magama kell 20. Diktor rääkis kuskil vaadati küünlavalgel telerit? Mida? Mida? Telergi vajab elektrit? Äkki saabus täielik blackout - ei internetti, ei telekat ega telefoni. Terve kortermajagi oli kahtlaselt vaikne... Helistasin veel numbril 1770, kuid seegi ei vastanud.

Külla sõitnud emale ütlesin: "Nüüd lähme hoopis PÖFFile noortefilme vaatama." Ema vaatas mõistmatult ja ei saanud mõmmigi aru, kuhu ma teda viia soovin. "Mis PÖFF? Miks kuhugi kilomeetrite kaugusele Kosmososesse?" Mõtlesin: Tallinna eksis pensionär (Saare)maalt ja "hobesega"... 30 minuti pärast ukerdasime lõrtsise Tallinna kesklinna lumehangede vahel, joostes Viru Keskuse bussi ja trammi peatuste vahet, kumb ühissõiduk õhtusel harval ajal enne tuleb.

Trammis oli piisavalt valge, et filmitutvustusi lugeda. Valida oli kas “Kaks maailma” või “Skin”. Valisime viimase. Ema ei heidutanud ka 15-25 aastased vaatajad. Huvi pakkus film ajastu tõttu, tegevus oli aastal 1979, mil olin paar aastat noorem kui 16-aastane peategelane.

Filmi algus on väga ajastutruu! Kust küll leiti kõik need 29 aasta tagused autod ja esemed? Noored võivadki arvata, et vaatavad 1979. aasta filmi. Paar detaili tekitas küsimusi, kuid N. Liidu suletuse tõttu polnud kapitalismi noorte elust ettekujutust kui ehk mõne filmi kaudu.

Filmi peategelase lugu oli väga ühe mu klassivenna lugu. Ainult klassivend elas brežnevlikus sotsialismis, kus (peaaegu) puudusid ettevõtlus, narkootikumid, skinheadid, neonatsid, pagulased, mustanahalised ja punk oli ka miilitsa poolt põranda alla pekstud ning elu-olu oli hallim.

Film käsitleb laguneva pere olematuid või teine-teisest võõrdunud pereliikmete vihkamisel rajanevaid suhteid. Palju on vastandumist, saaks küsidagi: "Kas tõesti Holland oli toona nii mitmeti lõhestunud?" Filmi algul pajatab peategelane ühe toreda judaismi pilava anekdoodi, millega näitab pettumust juudiusus.

16 aastane Frankie on mõjutatavas eas, tundlik, kergesti süttiv pikajuukseline juudi päritolu noormees. Frankie on juba rohkem hollandlane, aga isa nagu ikka veel sõja koonduslaagri traumades vaevlev "põgenik", kes hoiab kokku juudiusulistega. Üha enam kasvavad teine-teist mitte mõista tahtvad poeg ja isa lahku. Vähist vaevatud ema ongi ainus neid ühendav inimene, kes mõistab mõlemat. Paraku on temagi võimetu isale selgitama ekslikkust ja mühaklikkust oma poja suhtes. Teisalt on poeg ja isa sarnased.

Isa poolt mõistmist mitteleidev, kuid tunnustust vajav noormees leiab oma sihitutes eksirännakutes selle muidugi tänavalt. Eriti kui skinheadide jõugu karismaatiline ninamees on Frankie suhtes heasoovlik ja sõbralik. Samas paneb jõuk ta tahtmatult ka proovile, kui tänaval kohatakse Surinami päritolu mustanahalist - juuksuriäri pidavat Frankie lapsepõlvesõbra Jeffrey ema. Keda skinheadid asuvad narrima ja mõnitama. Lõpuks Frankie eemal kõhklemast sekkub, püüdes asja naljaks pöörata...

Ükski heategu ei jää karistamata? - tõsise imago muutuse läbis Frankie, lastes sõbra emal paari päeva eest oma 70ndate lõpu stiilis pikad juuksed kiilaks lõigata... ja lapsepõlvesõprus oligi lõppenud, mis küll hiljem äärmuslikes vangla oludes hetkeks taastub.

Kahjuks isa ja poega ainus kooshoidev lüli - Frankie ema sureb ja matustele tulevad ka Frankie kaastundlikud, neonatsidest sõbrad. See solvab isa põhjalikult, nagu torgatuks talle pistoda rindu ja teeb halvima mida saab, karjub matuseliste ees "Sa pole mu poeg!"

Film istutab mõtte, et kunagist ülekohut aina uuesti ja uuesti üleelades ei vabaneta oma vaevadest ja lõpuks karistatakse end veelkord. Frankie isa kaotab oma pesumaja kliendid, kuna ta maja kasvatas üles "natsi", kes kakluses pussitas verest tühjaks jooksnud peksjat...

Lõpuks isa mõistab oma eksimisi ja tuleb Frankiet ka vanglasse vaatama. Kahjuks liiga hilja, sest Frankie saatus saab liiga vara pussiga ära lõigatet...

Koduteel arutlesime emaga filmi üle ligi 10 mintutit. Eeskätt paralleeli tõttu mu klassivenna looga ja ema teadis klassivenna ema... Nüüd ehk tutvustab ema Kuressaare kudumisringi pensionäridelegi, mis asi täpselt on PÖFF. Sellel aastal on PÖFF ka Kuressaares.

Film on veidi eklektiline ja lõpp nigelalt järsk, seetõttu 10-palli skaalal hindaks 7-ga. Pikkus 85 minutit. Valmimisaasta 2008.

Sleepwalkers algab homme

Tudengi- ja lühifilmide festival Sleepwalkers alustab homme 12. novembril Rootsi vanameister Ingmar Bergmani lühifilmiga "Bergman Island" Sõpruse kinos kell 16. Sleewalkersi programmis on veel peale uute Eesti (Balti Filmi- ja Meediakoolist) lühifilmide võimalik näha Eesti muusikavideoid, Euroopa aasta parimaid lühifilme - Prix UIP nominente, eksootilise Türgi ja Clermont-Ferrandi festivali parimaid lühifilme.

Ingmar Bergman jõudis oma elu jooksul olla viis korda abielus ja tema filmid kajastasid tihti naise elu, inim- ja peresuhteid tänapäeva kiirelt muutuvas ühiskonnas. Seetõttu on üheks Bergmani filmide tunnuseks kesksel kohal olev naispeategelane. Sleepwalkersi raames näidatakse kinos Sõprus mullu suvel meie seast lahkunud Bergmani filme:
K 12.11 21.00 Naised ootavad mehi
N 13.11 16.00 Suvi Monikaga
R 14.11 21.00 Naiste unelmad
L 15.11 16.00 Rääkimata kõigist neist naistest
P 16.11 19.30 Sosinad ja karjed
E 17.11 18.00 Sügissonaat

Sleepwalkersi Eesti uute lühifilmide võistlusprogrammi 3 osa on:
R 14.11 15.30 Von Krahli Teatris
L 15.11 13.00 Von Krahli Teatris
L 15.11 18.00 kinos Sõprus

Lõpuks vaja mainida ka Sleepwalkersi pidusid:
Une-näo-pidu 13.11 Von Krahli Teatris (pilet 125/100 EEK)
Täis-kuu-pidu 14.11 baaris Juuksur sissepääs tasuta!
Ärkamise-pidu 16.11

Hakkasin tasapisi täiendama pildi- ja videomaterjalidega oma 3 aasta taguste arvutuste postitusi ja lisasin ka esimese PÖFF teemalise küsitluse ja ajutise PÖFFi festivalide otselinkide bloki. Filmi "Shanghai Dreams" juurde leidsin ka youtube-klipi see on lahe nostalgiahetk või noortele aimuandmine kuidas nende isad-emad 70ndate lõpul või 80ndate algul diskotasid.
[IMDB.com: Ingmar Bergman]

PÖFF2008 stardib

Aeg on sellel filmiblogil kolme aasta tagant üles ärgata. Põhjus lihtne, «Mõtelused» on sel aastal jälle PÖFFi ametlik blogija. Tõmbasin «Filmiarvustused» blogile ka uue kuue selga, lisades Google-vidinaid, mida oma põhiblogile mittestandardse kesta tõttu pole lisanud. (Netist leitud ja omalt poolt palju muudetud kesta on suur töö ümber tõsta) Suur oli mu hämming, et vaatamata google-vidinatele on blogi kuidagi ilmetu. Siis mõistsin. Kolm aastat tagasi ei olnud mu blogis mitte ühte pilti! Kuidas toona ilma foto või pildita blogida sai, eriti kui tegid juttu filmikunstist? Aeg on edasi läinud.

2005. aastal käisin PÖFFi ühe nädala jooksul ligi neljakümmet filmi vaatamas ja sain väikese "mürgituse" filmidest, seetõttu 2006 puhkasin. 2007. aastal olin palju hõivatud ja magasin maha, ilmselt oli ka reklaami vähe. Sellel aastal valiti Tallinnast 5 blogijat. Blogijate esimene kogunemine on homme täna õhtul kell 18. Vahepealse kolme aastaga on ka blog.tr.ee arenenud. Polnud seni oma 2005. aasta detsembri postitusi blogi-puusse registreerinud. Avastasin üllatusega, et piisas kõigest selle blogi lisamisest filmikanalisse, kui juba osa kolme aasta tagauseid postitusi tõmmati automaatselt kanalisse. Äkki püüan aja leidmisel ka vanadele arvustustele mõne pildi lisada... Head lugemist ja häid filmielamusi PÖFFil!
[Pilt pärit EMT PÖFFi "PÖFF - Pimedate Ööde Filmifestival" lehelt]