neljapäev, detsember 11, 2008

Õndsus - Mutluluk - Bliss

Sellel aastal oli PÖFFi fookuses Türgi filmikunst. Tervelt 10 filmi, neist 6 parimat viimase aasta jooksul valminud filmi ja kolm paremat 90ndate keskelt ja üks aastast 1981/82. Kahjuks blogosfääris ei kohanud ma ühtegi arvustust ega hinnangut. Lõpuks veel ka guugeldasin ja peale paari (lühi)tutvustuse eesti keeles ma filmi kohta midagi ei leidnud... Kas Eesti filmivaatajad boikottisid PÖFFi? Ilmselt võis olla põhjuseks eelarvamustest tulenev võõristus. Milline kuvand Türgi filmist eestlasest filmihuvilise teadvusse tekib? Kas idamaiste rütmide taustal nabatants, mida jõllitavad rahulolevalt habet sügavad moslemid? Ise vaatasin ära kolm filmi ja parimast filmist "Õndsus" nüüd muljetangi.

Tegu on suure armastuslooga, kuigi kogu filmi jooksul vaataja seda otseselt ei näe, ehkki ühe peategelase kohmetutest reaktsioonidest alateadlikult aimab. Tegu on suure draamaga, kus põrkuvad kolka-türgis senini veel au sees iidsed, tavad ja arusaamad tänaste Türgi suurlinnade läänelike arusaamadega. Türgi on suur ja kontrastide rohke riik, milles elavad kõrvuti erinevate ajastute ühiskonnad ja nende ristumisel on vastamisi patriarhaalse islamiusulise ühiskonna kultuurireeglid: "moraalsus", "religioon", "perekonna au" ja tänapäevane inimõigustel baseeruv ühiskond.

Filmi aluseks on Zülfü Livaneli samanimelise rahvusvaheliselt edukas romaan, mis võitleb islami seaduste järgi lubatud naiste diskrimineerimise vastu. Alles elu alustav, habras Meryem leitakse tema koduküla lähistelt vägistatuna. Süüdi arvatakse olevat Mereyem oma vääritu käitumisega. Haavatud "pereau" pärast mures neiu vanemad määravad külavanema õhutusel isekeskis tagaselja talle teotatuse eest karistuse. Abdullah Oguzi jõulises draamafilmis naaseb Iraagist koju Mereyemi lapsepõlve mängukaaslane Cemal. Meryemi kaugelt sugulasele Cemalile antakse relv, raha ja käsk viia tüdruk Istanbuli, kus Meryem peab sooritama enesetapu - nii jääks Cemal tüdruku "räpasest" verest puhtaks.

Cemali reaktsioonist ootamatule esimesele mehisele tööle aimub, et Meryem võis olla ta poisiea esimene kiindumus. Teadmatuses Meryem saadetakse vanemate poolt koos Cemaliga Istanbuli ja algselt Meryem arvab, et nad hakkavad hukkamõistvast külast kaugel eemal Istanulis elama. Alles sündmuskohal mõistab Meryem lõpuks kuhu vastutahtsi ja sunduslikult, kogu tee vaikinud või lühisõnaliselt käsutanud Cemal teda tegelikult viis, ning mida Cemal püstolit ta otsmikule pannes teha palub…

Nõutult ülekohtusele saatusele alistunud Meryem astubki vaikselt rinnatisele alla hüppama. Viimasel hetkel Cemali käsi peatab ta ja algab valuliselt koosoleva paari sihitu põgenemine külaühiskonna kättemaksu eest. Ka Cemal ei saa enam külla naasta ebameheliku käitumise tõttu. Juhus viib nad kokku tänapäevase Türgi elus iseenese kaotanud Istanbuli professori Irfaniga, kes naaseb kodukanti ennast taasleidma. Kolm on seltskond ja ka armukolmnurk, mistõttu pinevust jätkub filmi lõpuni.

Oskuslikult kasutatakse ära tegevuskohta, meenutades 2005. aasta PÖFFil nähtud Lõuna-Korea Kim Ki-Duk filmi "Vibu", kus taustaks olnud ookeanimühin lõi omapärase atmosfääri. Nii ka siin tabad end mõttelt et merel, eemal kontraste täis ja kurjast ühiskonnast saavad täiesti võõrad, esmakordselt kohtunud suurepäraselt läbi. Idülli aga purustab vajadus merelt naasta toidu ja muude kaupade järgi kui kohe meenuvad Meryemi kodukülast "püha üritust" täidesaatvad kurjamid.

Filmi lõpeb õnnelikult ja seni alateadvuse poolt tõrjutud mälestuste meenumisega aimatakse ka Mereymi vägistaja, kes otse loomulikult oli ka selle kurja, kättemaksuliku tagaajamise taga…

Film on väga õnnestunud romaani lavastus ja kõik kolm pildil olevat peaosatäitjat teevad suurepärased rollid. Novelli autor Livaneli on ka helilooja ja komponeeris filmile suurepärase heli. Peale Livaneli ja režissöör Oguzi osalesid käsikirja kirjutamises veel: Elif Ayan, Kubilay Tunçer ja Sirri Sureyya Onder.

Lugenud türklaste arvustusi filmi kohta, siis väga paljud peavad seda Türgi kõigi aegade parimaks filmiks. Samas kardan, et konkurentsi sellele tiitlile pakub ka 1997. aasta film "Süütus - Masumiyet", mida kahjuks vaatama ei jõudnud. On ka kritiikuid kes arvavad, et filmist puuduvad täiesti novellis leiduvad poliitilised sõnumid, kuid seda filmiloojad ei taotlenudki.

Filmi hindan 8,5 palliga 10-st.

Kommentaare ei ole:

 
Blog.tr.ee