Koos Gilberti ja George'iga

Väga omapärase filmielamuse pakkunud dokumentaal tutvustab maailmakuulsat kunstnikepaari, kes nooruses erinesid väliselt nagu tšehhi laste joonisfilmisarjast tuttavad must ja valge koer: Popi ja Topi. Gilbert on blondimate juustega, kiitsakas, paksude sarvraam-prillidega itaallane ning George brünett, lühemat kasvu ja tüsedam inglane. Nüüd 40 aastat hiljem, pärast ühist loomeelu on nad muidugi sarnasemad: ainuüksi hallinenud juustega, ehkki Gilbertil on keeglikuuliks kiilanev pea. Läbi terve filmi märkasin, et nad riietuvad väga sarnaselt ja sama stiiliga koloriidis, kuid mitte kunagi nad ei kanna täpselt sama lipsu või kuube. Kas homomeeste naiselik kapriis?

Filmilooja ja stsenarist Julian Cole tutvus Gilberti ja George'iga 80ndatel neile ühel maalil poseerides. Cole'i oli ammu sündinud idee luua oma tutvuse jooksul salvestatud videomaterjalist dokumentaalne portreefilm ekstravagantsest kunstnike paarist. Idee realiseerus alles nüüd, aastakümneid hiljem 2008. Vaatajani tuuakse maailmakunstnike 40-aastase revolutsioonilise karjääri olulised hetked esimestest elavatest skulptuuridest tänapäevani välja, heites pidevalt pilgu ka Gilberti ja George'i seni kiivalt varjatud kodusse Londonis.

Gilbert & George moto on "kunst on kõigile". 1967. aastal enda mängitud elavate skulptuuridega maailma tippkunsti murdnud Inglise-Itaalia duo firmamärk on suures formaadis, kuid väikestest ruutudest koosnevad erksates ja elavaloomulistes värvides maalid. Väikesed ruudud ühendab tervikuks liitekohti kattev mustavärviline võrk, mis loob pannoomaalidele omapärase raamistiku. Nagu inimesi ühiskonnaks liitvad normid ja tabud, mida kunstnikud oma loomingus kohe purustama hakkavad.

Maalid käsitlevad ühiskonna tabusid või purustavad sotsiaalseid kunstinorme. Tihti on maalide peategelasteks on Gilbert ja George ise, kartmata avalikkusele näidata oma alasti keha kui haavatavat objekti. Eriti tore osa dokumentaalist ongi kunstnike paari ülevaatenäitused suletud kommunistlikes ühiskondades 1990. aastal Venemaal Moskvas ja 1997. aastal Hiinas Pekingis. Nendel hetkedel tabasin ennast mõtlemast, et ühtäkki olid dokumentaali keskseteks tegelasteks tõusnud hoopis näituste külastajad - suletud ühiskonna inimesed, kes väga elavalt ja žestikuleerides arutlesid ilusate ja šokeerivate maalipannoode üle...

Suure näitustejada maailmalinnades nagu: Moskva, Peking, New York, Napoli, Veneeetsia, Pariis, Brüssel ja mujal lõpetab filmis suur 40-aasta juubelinäitus Londonis. Siin mõtlesin, et kui Tallinn soovib olla aastal 2011. Euroopa kultuuuripealinn peaks korraldama Gilberti ja George'i isikunäituse Tallinnas KUMUs, kusjuures tuleks lasta Gilbertil ja George'il aasta maalida spetsiaalselt just Tallinna näituse jaoks... Huvitav võiks olla nende nägemus Tallinnast või Eestist.

Infoküllane, hoogne ja lustlik jutustus tutvustab vaatajale muinasjutuliste Gilberti ja George'i värvilist ja erakordset maailmanägemust, millega nad lausuvad vaatajaile: elu ei pea olema nii tõsine. Nende vaba eneseväljendus ja võimekus läbi huumori ja satiiri elu olemust ning paradokse lahata on nakkav. Film on seda suurepäraselt edastanud. Peategelased lausuvad filmis: "Me oleme alati tahtnud teha kunsti, millest kõik saavad aru. Kui laps tuleb galeriisse peaks ta sellest aru saama."

Jooksin filmi vaatama läbi hilisõhtuse (21:30), reedese ja pooleldi väljasurnud Tallinna. Algselt unisusega võideldes ärkas film minu jaoks elama kusagil 20ndal minutil. Ka mu vaim virgus ja uni oli kui pühitud. Kolmveerandtunni pärast hakkas all korrusel avatud Von Krahli baarist läbi põranda levima bassimüra vibratsioon. Algselt veidi häiriv vibreeriv surin minus, muutus aegamisi filmi vaadates omapäraseks tundmuseks. Seansi järel, umbes kella 23:20 paiku, lahkudes läbi Tallinna vanalinna ja südalinna, oli üllatavalt ka Tallinn ellu virgunud. See oli juhuslik kokkusattumus - öine nädalalõpus pidutsev Tallinn võttis tuure üles...
[Gilbert and George: Major Exhibition at Tate Modern, London, 2007]