Filmiarvustused

PÖFF2008 filmide TOP60

2008-12-12T08:20:00.014+02:00

Maailm on suur ja lunastus luurab nurga taga, 9.5 FICC Don Quijote preemia

Maadleja - The Wrestler, 9.5 publiku lemmik

Valss Bashiriga, 9 eriauhind raske teema originaalse käsitluse eest
Eliitrühm - Tropa de elite, 9

Nälg, Iiri-Inglismaa PÖFFi grandprii

Il Divo, 8.5 parim operaatoritöö
Šokolaad, 8.5
Let the right in, 8.5
Õndsus, 8.5

Süütus, Türgi
Zift, Bulgaaria
Ponyo mäe otsas, Jaapan

Kukkumine maa pealt, Liibanon
Diego portree: revolutsiooniline vaade, Mehiko
Keith Haringu universum, Itaalia-Prantsusmaa

Koos Gilberti ja George'iga, 8

Tee - The Way, Türgi
Tagaajaja - The Chaser, Lõuna-Korea
The Good, the Bad, and the Weird, Lõuna-Korea
Tokio sonaat, Jaapan
Goodbye Solo, USA
Gomorra, Itaalia

Hirmõnnelik, 8
Elu olulised asjad, 8
Vicky, Christina Barcelona, 8
Külaline - The Visitor 8
Mees kõiel, UK-USA 8

Choke, USA
Nõukogude lugu, Läti
Involuntary - Ofrivilliga, De, Rootsi
Favela rising, USA-Brasiilia

Metsatalu - The Cottage, 8
Katõn, 8
Still Walking, 8
Hiljem - Afterwards, 8
Achilleus ja kilpkonn 8

Autumn - Sonbahar 2008, Türgi
Boogie, Rumeenia
Piinakamber - Hurt Locker, USA
Kirsiõied, Saksa-Prantsuse
Frozen River, USA
Aeg antud surra, Poola
Import/eksport, Austria
Rachel Getting Married, USA
The song of sparrows - Avaze gonjeshk-ha, Iraan
Three Monkeys, Türgi-Prantsuse-Itaalia

Kukerpall kirstus, 7.5
Seinte vahel, 7.5
7 päeva - Shiva, 7.5
Wendy ja Lucy, 7.5

Laine - The Wave - Die Welle, Saksamaa
Bastardos, Los, Mehiko-Prantsuse-USA
Ballast, USA
Captain Abu Raed, Jordaania
Blind Loves, Slovakkia

Usaldades armastust, 7.5
Vexille, 7.5

Cafe de los maestros, Argentiina-USA-Brasiilia
Meretõkked, Belgia-Prantsusmaa
Oil on Water Lõuna-Aafrika
Blindness, Kanada-Jaapan

? Adoration ?

Revanš, 7.5

Kaldkirjas filmid on veel nägemata ja link viitab IDMB-tutvustusele. Paigutasin nad pingreas vastavalt IDMB-reitingule, reitingute arvukusele ja blogijate arvustustele filmide kohta. Ülejäänud filmid, millel on pealkirja järel ka hinnang 10-palli skaalal, vaatasin ise PÖFFi saalis ära ja pealkirjas link mu arvamusloole. Edaspidi avaldan ka neljateistkümne lingita filmide arvamuslood. Eesmärk on aasta jooksul ka kaldkirjas filmid ära vaadata. Tekkinud arvamuse põhjal ka filmi asukohta pingereas ümber tõsta... Soovitage nimekirja veel filme!
Illustreerivad pildid pärit PÖFFi sponsori Montoni blogist. Esimesel on 2007. aasta ja teisel 2008. aasta PÖFFi särk.

Õndsus - Mutluluk - Bliss

2008-12-11T08:00:00.000+02:00

Sellel aastal oli PÖFFi fookuses Türgi filmikunst. Tervelt 10 filmi, neist 6 parimat viimase aasta jooksul valminud filmi ja kolm paremat 90ndate keskelt ja üks aastast 1981/82. Kahjuks blogosfääris ei kohanud ma ühtegi arvustust ega hinnangut. Lõpuks veel ka guugeldasin ja peale paari (lühi)tutvustuse eesti keeles ma filmi kohta midagi ei leidnud... Kas Eesti filmivaatajad boikottisid PÖFFi? Ilmselt võis olla põhjuseks eelarvamustest tulenev võõristus. Milline kuvand Türgi filmist eestlasest filmihuvilise teadvusse tekib? Kas idamaiste rütmide taustal nabatants, mida jõllitavad rahulolevalt habet sügavad moslemid? Ise vaatasin ära kolm filmi ja parimast filmist "Õndsus" nüüd muljetangi.

Tegu on suure armastuslooga, kuigi kogu filmi jooksul vaataja seda otseselt ei näe, ehkki ühe peategelase kohmetutest reaktsioonidest alateadlikult aimab. Tegu on suure draamaga, kus põrkuvad kolka-türgis senini veel au sees iidsed, tavad ja arusaamad tänaste Türgi suurlinnade läänelike arusaamadega. Türgi on suur ja kontrastide rohke riik, milles elavad kõrvuti erinevate ajastute ühiskonnad ja nende ristumisel on vastamisi patriarhaalse islamiusulise ühiskonna kultuurireeglid: "moraalsus", "religioon", "perekonna au" ja tänapäevane inimõigustel baseeruv ühiskond.

Filmi aluseks on Zülfü Livaneli samanimelise rahvusvaheliselt edukas romaan, mis võitleb islami seaduste järgi lubatud naiste diskrimineerimise vastu. Alles elu alustav, habras Meryem leitakse tema koduküla lähistelt vägistatuna. Süüdi arvatakse olevat Mereyem oma vääritu käitumisega. Haavatud "pereau" pärast mures neiu vanemad määravad külavanema õhutusel isekeskis tagaselja talle teotatuse eest karistuse. Abdullah Oguzi jõulises draamafilmis naaseb Iraagist koju Mereyemi lapsepõlve mängukaaslane Cemal. Meryemi kaugelt sugulasele Cemalile antakse relv, raha ja käsk viia tüdruk Istanbuli, kus Meryem peab sooritama enesetapu - nii jääks Cemal tüdruku "räpasest" verest puhtaks.

Cemali reaktsioonist ootamatule esimesele mehisele tööle aimub, et Meryem võis olla ta poisiea esimene kiindumus. Teadmatuses Meryem saadetakse vanemate poolt koos Cemaliga Istanbuli ja algselt Meryem arvab, et nad hakkavad hukkamõistvast külast kaugel eemal Istanulis elama. Alles sündmuskohal mõistab Meryem lõpuks kuhu vastutahtsi ja sunduslikult, kogu tee vaikinud või lühisõnaliselt käsutanud Cemal teda tegelikult viis, ning mida Cemal püstolit ta otsmikule pannes teha palub…

Nõutult ülekohtusele saatusele alistunud Meryem astubki vaikselt rinnatisele alla hüppama. Viimasel hetkel Cemali käsi peatab ta ja algab valuliselt koosoleva paari sihitu põgenemine külaühiskonna kättemaksu eest. Ka Cemal ei saa enam külla naasta ebameheliku käitumise tõttu. Juhus viib nad kokku tänapäevase Türgi elus iseenese kaotanud Istanbuli professori Irfaniga, kes naaseb kodukanti ennast taasleidma. Kolm on seltskond ja ka armukolmnurk, mistõttu pinevust jätkub filmi lõpuni.

Oskuslikult kasutatakse ära tegevuskohta, meenutades 2005. aasta PÖFFil nähtud Lõuna-Korea Kim Ki-Duk filmi "Vibu", kus taustaks olnud ookeanimühin lõi omapärase atmosfääri. Nii ka siin tabad end mõttelt et merel, eemal kontraste täis ja kurjast ühiskonnast saavad täiesti võõrad, esmakordselt kohtunud suurepäraselt läbi. Idülli aga purustab vajadus merelt naasta toidu ja muude kaupade järgi kui kohe meenuvad Meryemi kodukülast "püha üritust" täidesaatvad kurjamid.

Filmi lõpeb õnnelikult ja seni alateadvuse poolt tõrjutud mälestuste meenumisega aimatakse ka Mereymi vägistaja, kes otse loomulikult oli ka selle kurja, kättemaksuliku tagaajamise taga…

Film on väga õnnestunud romaani lavastus ja kõik kolm pildil olevat peaosatäitjat teevad suurepärased rollid. Novelli autor Livaneli on ka helilooja ja komponeeris filmile suurepärase heli. Peale Livaneli ja režissöör Oguzi osalesid käsikirja kirjutamises veel: Elif Ayan, Kubilay Tunçer ja Sirri Sureyya Onder.

Lugenud türklaste arvustusi filmi kohta, siis väga paljud peavad seda Türgi kõigi aegade parimaks filmiks. Samas kardan, et konkurentsi sellele tiitlile pakub ka 1997. aasta film "Süütus - Masumiyet", mida kahjuks vaatama ei jõudnud. On ka kritiikuid kes arvavad, et filmist puuduvad täiesti novellis leiduvad poliitilised sõnumid, kuid seda filmiloojad ei taotlenudki.

Filmi hindan 8,5 palliga 10-st.

Koos Gilberti ja George'iga

2008-12-09T08:30:00.008+02:00

Väga omapärase filmielamuse pakkunud dokumentaal tutvustab maailmakuulsat kunstnikepaari, kes nooruses erinesid väliselt nagu tšehhi laste joonisfilmisarjast tuttavad must ja valge koer: Popi ja Topi. Gilbert on blondimate juustega, kiitsakas, paksude sarvraam-prillidega itaallane ning George brünett, lühemat kasvu ja tüsedam inglane. Nüüd 40 aastat hiljem, pärast ühist loomeelu on nad muidugi sarnasemad: ainuüksi hallinenud juustega, ehkki Gilbertil on keeglikuuliks kiilanev pea. Läbi terve filmi märkasin, et nad riietuvad väga sarnaselt ja sama stiiliga koloriidis, kuid mitte kunagi nad ei kanna täpselt sama lipsu või kuube. Kas homomeeste naiselik kapriis?

Filmilooja ja stsenarist Julian Cole tutvus Gilberti ja George'iga 80ndatel neile ühel maalil poseerides. Cole'i oli ammu sündinud idee luua oma tutvuse jooksul salvestatud videomaterjalist dokumentaalne portreefilm ekstravagantsest kunstnike paarist. Idee realiseerus alles nüüd, aastakümneid hiljem 2008. Vaatajani tuuakse maailmakunstnike 40-aastase revolutsioonilise karjääri olulised hetked esimestest elavatest skulptuuridest tänapäevani välja, heites pidevalt pilgu ka Gilberti ja George'i seni kiivalt varjatud kodusse Londonis.

Gilbert & George moto on "kunst on kõigile". 1967. aastal enda mängitud elavate skulptuuridega maailma tippkunsti murdnud Inglise-Itaalia duo firmamärk on suures formaadis, kuid väikestest ruutudest koosnevad erksates ja elavaloomulistes värvides maalid. Väikesed ruudud ühendab tervikuks liitekohti kattev mustavärviline võrk, mis loob pannoomaalidele omapärase raamistiku. Nagu inimesi ühiskonnaks liitvad normid ja tabud, mida kunstnikud oma loomingus kohe purustama hakkavad.

Maalid käsitlevad ühiskonna tabusid või purustavad sotsiaalseid kunstinorme. Tihti on maalide peategelasteks on Gilbert ja George ise, kartmata avalikkusele näidata oma alasti keha kui haavatavat objekti. Eriti tore osa dokumentaalist ongi kunstnike paari ülevaatenäitused suletud kommunistlikes ühiskondades 1990. aastal Venemaal Moskvas ja 1997. aastal Hiinas Pekingis. Nendel hetkedel tabasin ennast mõtlemast, et ühtäkki olid dokumentaali keskseteks tegelasteks tõusnud hoopis näituste külastajad - suletud ühiskonna inimesed, kes väga elavalt ja žestikuleerides arutlesid ilusate ja šokeerivate maalipannoode üle...

Suure näitustejada maailmalinnades nagu: Moskva, Peking, New York, Napoli, Veneeetsia, Pariis, Brüssel ja mujal lõpetab filmis suur 40-aasta juubelinäitus Londonis. Siin mõtlesin, et kui Tallinn soovib olla aastal 2011. Euroopa kultuuuripealinn peaks korraldama Gilberti ja George'i isikunäituse Tallinnas KUMUs, kusjuures tuleks lasta Gilbertil ja George'il aasta maalida spetsiaalselt just Tallinna näituse jaoks... Huvitav võiks olla nende nägemus Tallinnast või Eestist.

Infoküllane, hoogne ja lustlik jutustus tutvustab vaatajale muinasjutuliste Gilberti ja George'i värvilist ja erakordset maailmanägemust, millega nad lausuvad vaatajaile: elu ei pea olema nii tõsine. Nende vaba eneseväljendus ja võimekus läbi huumori ja satiiri elu olemust ning paradokse lahata on nakkav. Film on seda suurepäraselt edastanud. Peategelased lausuvad filmis: "Me oleme alati tahtnud teha kunsti, millest kõik saavad aru. Kui laps tuleb galeriisse peaks ta sellest aru saama."

Jooksin filmi vaatama läbi hilisõhtuse (21:30), reedese ja pooleldi väljasurnud Tallinna. Algselt unisusega võideldes ärkas film minu jaoks elama kusagil 20ndal minutil. Ka mu vaim virgus ja uni oli kui pühitud. Kolmveerandtunni pärast hakkas all korrusel avatud Von Krahli baarist läbi põranda levima bassimüra vibratsioon. Algselt veidi häiriv vibreeriv surin minus, muutus aegamisi filmi vaadates omapäraseks tundmuseks. Seansi järel, umbes kella 23:20 paiku, lahkudes läbi Tallinna vanalinna ja südalinna, oli üllatavalt ka Tallinn ellu virgunud. See oli juhuslik kokkusattumus - öine nädalalõpus pidutsev Tallinn võttis tuure üles...
[Gilbert and George: Major Exhibition at Tate Modern, London, 2007]

Eliitrühm - Tropa de elite

2008-12-08T08:30:00.002+02:00

Rio de Janeiro oma kireva ja lõbujanus ööeluga, toob teadvusse Brasiilia lõdva korra ja häguse piiri lubatu ja mittelubatu vahel. Film on karm, ehe ja tõetruu vaade politsei poolelt Rio de Janeiro favelates (slummides) tegutsevate narkojõukude ja politsei vahelises sõjas. Vahetult enne vaatasin Sabra ja Shatila massimõrva filmi palestiinlaste ja juutide vahelises sõjas. Selles filmis aga jookseb rindejoon rahva sees: rikkad süüdistavad vaeseid ja vaesed rikkaid, kuna nende narkolembuse tõttu saab narkosõdades surma palju süütuid vaeseid… mõtlemapanevalt traagiline.

Korruptsioon on Brasiilia politseis igapäevane nagu oleks tegu riikliku maffiastruktuuriga, mis reedeti kerjab oma patrullitava piirkonnna äriomanikelt katuseraha. Ilmekalt näidatakse politsei üdini mäda sisemust, et vaatajat valdab võimas lootusetuse ja ahastuse tunne. Viimane lootus Rio de Janeiros on ainus rikkumata politseiüksus sõjaväepolitsei erirühm BOPE, mis peaks selles otsatus kaoses tagama mingigi korra. Kuid ka korrumpeerumata ja ülikarmi eritreeningu läbinud mehed kasutavad üksnes toorest jõudu ja relvi. Seda enamasti väljaspool seadusi omakohtulikult. Kuna muud lahendust ei ole ega ka paista. Miks on BOPE logol mõõgaga läbi torgatud inimese pealuu? Siin mõtledki: hea, et Eestis ei ole sellist korratust…

Peatükkideks jagatud loos juhib vaatajat dokumentaalfilmile omane kaadritagune hääl. Režissöör Jose Padilha kirjutas stsenaariumi koos endise BOPE politseiniku Rodrigo Pimenteliga. Kas püüdis Padilha saavutada filmis dokumentaalile omast ehtsust? Kuid hiljem loobus dokumentalistika kitsast žanrist hoopis mängufilmi kunstilisuse kasuks? Mind hämmastas filmi ausus ja tõetruu avatus, mis pidi Brasiilia ühiskonnas väga laialdast vastukaja leidma. Eks iga karnevalile sõitev välisturist mõtleb kaalutlevalt: “kas pole liialt riskantne lõbutsema minna?”

Režissööri sõnul oli ta põhiline soov pakkuda ahastavat ja hirmutavat pilti Brasiilia ühiskonnast ja põhjalikult tutvustada BOPE üksuses valitsevat mõttemaailma ja BOPE julmi karistusoperatsioone. Padilha lootis, et film algatab ühiskonnas diskussiooni “praeguste reeglitega mängides ei võida keegi”… Kahjuks on tulemus režissööri soovitule sootuks vastutupidine - osade brasiillaste silmis tõusis BOPE pärast filmi nägemist ebajumala staatusse ning lapsed pidavat Rio de Janeiro tänavatel mängima BOPE-võtteid jäljendades kilekotiga poomist jms…

Jõhker film, väike osa vaatajaid lahkus juba veerandtunni vaatamise järel. Inimeste veristamist on piisavalt. Eliitrühma üks traditsiooniline ülekuulamise meetod on ülekuulatavat kilekotiga lämmatada. Film käsitleb läbi kolme politseiniku 1997. aasta viimaseid suvekuid enne Rooma paavsti Johannes Paulus II külaskäiku Riosse. Poliitikute poolt on politseijuhtidele antud võimatuna näiv ülesanne puhastada paavsti visiidiks paavsti ööbimiskoha lähedased slummid kurjategijatest.

Kesksel kohal on politsei BOPE erirühmajuht kapten Nascimento ja ta pere. Naine ootab viimseid päevi last ja on pettunud, et mees pole täitnud lapse sünniks antud lubadust BOPE-st lahkuda. Mees on stressirohkest tööst tüdinenud ja kannatab sagedasti stressist tingitult käte värisemise käes. Üha enam progresseerub temas suutmatus stressi taluda, kuid enne lahkumisavalduse rahuldamist on ta kohustatud leidma endale väärilise asendaja BOPE juhiks. Nascimento pole teda veel leidnud ja see lisab pereellu pingeid juurde. Viimastel BOPE õppustel tehtud valik on vale ja kodus naise näägutuse peale mees asjatult prahvatab…

Neto ja André Matias on kaks otse koolipingist idealistlike eesmärkidega politseisse tööle asunut. Rio de Janeiro politseis leiavad nad end keset korruptsiooni ja korralagedust ning satuvad politseijuhtidega kohe konflikti. Ühe vanema politseinikuga petetakse mõnelt äriomanikult välja politseijuhtidele makstav raha, et remontida politseiautosid…

Raevunud politseijuht tõmbab idealistid liistule, kuid politsei omavaheline arvete klaarimine põhjustab pidutsevas rahvamassis hüsteeria ja massitulistamise. Ootamatu sündmus nihutab paigast õhkõrna tasakaalu korrumpeerunud politsei ja narkodiilerite vahel. Juhuslikust sündmusest tõuseb lumepallina kasvades välja lõputu vägivald ja käivitub ehtne narkosõda. Viimase instantsi õigusemõistjana saadetakse politsei “paska” koristama BOPE kellel on licence to kill…

Filmi headus seisneb ka põhjalikus BOPE “rebaste” treeningulaagri näitamises. Sajast eelnevalt valitud kandidaadist praagitakse ülikarmi nii füüsilise kui psüühilise drilliga välja 95%. Rusikaga näkku ja põhjas volüümil karjutakse otse kõrva: “Sa tahad minema! Ütle, et sa tahad koju! Keegi ei kutsunud sind siia! Sa ei sobi siia! Sa oled sitt! ütle, et sa tahad minema!”
Ilmekas on südaöise loengu stseen, kus ühel drillitaval kipub uni tulema ja loengupidaja surub talle pihku vinnastatud granaadi öeldes: “nii me kõik loodame ja arvestame sinuga, kui aga magama jääd hukkume me kõik viimseni…”

Eesti filmivaatajat võib häirida brasiillaste kuumaverelisus, kuid see ei saa olla etteheide filmile, vaid tegu latiinode iseärasusega. Norida võiks ka sagedase käsikaamera kasutuse üle, aga need sobisid BOPE aktsioonide ülesvõtmiseks, kuigi valgustatus võinuks veidi parem olla. Algul häiris, et filmi 1. detsembri kella 21:30sel seansil kinos Kosmos olid subtiitrid neljas keeles! Filmilindile kõrvetatud läti ja vene ning veel reaalajas olla püüdvad eesti ja inglise keelsed. Kui eesti ja inglise subtiitrite ajastus kadus, lugesin venekeelseid.
Filmi hindan 9-ga 10 palli skaalal.

Metsatalu - The Cottage

2008-12-07T08:40:00.000+02:00

PÖFFi ametlikul lõpetamisel Vene Draamateatris, sain teada, et tänase festivali grandprii võidufilm "Nälg" jääb sel aastal kinosaalis nägemata. Ütlemata kurvaks tegi, et neljapäeval pärast Türgi filmi "Kukerpall kirstus", lahkusin kinost "Kosmos" Taani filmi "Hirmõnnelik" vaatama. Ehkki võinuks tund hiljem seal "Nälga" vaadata. Tuju tõstmiseks vaatasin kesköisel seansil Suurbitannia komöödia sugemetega õudusfilmi ja ei kahetse kuna nägin oodatust märksa paremat filmi.

Inglismaa on jalgpalli sünnimaa ja alles vaatamise järgselt arutledes leidsin, et film komponeeriti jalgapallist lähtuvalt. Filmi pikkus on täpselt 90 minutit ja kaks eriilmelist "poolaega" pikkustega 45 minutit. Esimesel kolmveerandtunnil nautisin filmi täiega. Olemata õudusfilmide fänn, meeldisid filmi hästi väljamängitud, absurdselt koomilised stseenid. Osatäitjate vaheline keemia on hea. Stiilsele õudusele on lisatud huumorit ja solvavat, äkilist ja räpast keelekasutust. Filmis pole midagi uut, ega ka väljakujunenud klišeedest väljamurdmist, see pole olnud eesmärgikski.

Filmi direktor ja stsenaariumi kirjutaja Paul Andrew Williams (viimane film "London to Brighton" 2006) võttis kaks telekoomikut: Reece Shearsmithi, Steve O'Donnelli, filmitriloogia "The Lord of The Rings" (2001-2003) staari Andy Serkise ja rinnaka, blondi - Jennifer Ellisoni ning kirjutas neile meeleheitel, juhmil nürimeelsusel, rumalusel ja surma õudusest inspireeritud tülgastusel baseeruva komöödia. Aasia koloriiti lisavad kaks episoodilist karekterit.

Kütkestav lugu kahest vennast, kellel on asjatundmatu ja amatöörlik plaan saada lihtsalt raha - röövida Londoni gängsteri tütar? Hull idee?! Film algabki vendade peitumisest tsivilisatsioonist eemal asuvasse metsamajja, kuniks inimröövi ohvri isa neile lunarahaks 100 tuhat naela maksab. Muidugi see ei õnnestu. Kõik mida vennad ja kolmas kaasosaline ette ka võtavad, ebaõnnestub totaalselt. Seetõttu muutuvad "röövlid" järjest meeleheitlikumaks...

Filmi esimese poole stsenaarium on hästi kokkukirjutatud ja mõõdetult seatud. Jennifer Ellisoni kehastatud gängsteri tütar Tracey stseenid on enamasti hüsteerilised. Pärast röövijate totaalset kõiges ebaõnnestumist tundub, et ega enam hullemaks minna ei saa. Kuid salapäraselt kaovad gängsteri poolt saadetud kättemaksu-asiaadid ja sündmustik kandub naabruses asuvasse tallu, kus suletud väraval suur sisenemise keelusilt... jõhker ja riiakas Tracey ronib julgelt üle tara telefoni otsima ... talul on saladuslik omanik ja film võtab eriti verise pöörde, kus kohmakassaamatutel seisab ees tõsine surmaheitlus.

Teises pooles, balanseerides õuduse ja komöödia vahel, muutub film lõpu poole liikudes musta huumoriga klassikaliseks veristamisfilmiks, mis ka teisel poolajal säilitab õudu tekitavuse. Lõpp jääb surmaheitluse lahenduse tupiktee tõttu veidi lahjaks, mida kompenseeritakse naljaga: "Ega te nüüd ometi nalja ei tee?".

Soovitaks filmi huumori soonega vaatajale, sest kindlasti leiate ennast mitmelgi korral kõveras hirnumas. Samas hoiataks neid kellele filmi ootamatu pööre võib väikese pettumuse valmistada. PÖFFi publikus ma pettunuid ei märganud ning väga rahulolevatena seansi järel ka katkendlikult plaksutati...
Hindan filmi 7,5ga (10 pallist).

PÖFFi palavikus

2008-12-05T08:50:00.010+02:00

Nii olengi haigestunud. Tõbi, millesse nakatusin seiseneb soovis vaadata vähemalt neli filmi päevas ja kui pead käima ka tööl, lisaks kulub aega tööle ja tagasisõiduks ning lõunatunnile, rääkimata 7.5-st tunnist magamiseks ja paljuks muuks hädavajalikuks. Siis sooviks vähemalt 25 tunnist ööpäeva. Kohutav ajaröövel on ka päevakavva nelja võimalikult parima filmi valik. Eks ikka soovid kõiki filme õigeaegselt vaatama jõuada. Mitte pettuda kui satud vaatama filmi, mis vähe köidab. Või hiljem kahetsed, et palju huvitavam, võimalik et ka parem film jääbki kinosaalis nägemata...

Nagu juhtus ühe väga huvitava filmiga "Kukkumine maa pealt", millel on IMDB.com-is seni veel 5 hindaja järgi on reitinguks 10 palli! Kahjuks "Il Divo" kestis ligi kaks tundi ja hilines, mistõttu filmi lõppedes, seistes 23:38 Kosmose ees loobusin tormamast Kadriorgu, kell 23 alanud KUMU seansile, kus näidati seda (kõigest 63 minuti pikkust) filmi PÖFFil viimast korda. Kuna vaatajaid oli filmil vähe, siis minu palve peale ei võetud seda ka kordamisele.

Tänane ajakava on mul vähemalt koos:
16:00 Von Krahl 6 võiduga pärjatud Bulgaaria Javor Gardevi "Zift",
18:00 Vene Teater Poola režissöör Andrzej Wajda "Katõn",
20:00 Kosmos II Austria Götz Spielmanni "Revanš",
21:30 Von Krahl Suurbritannia Julian Cole'i "Koos Gilberti ja George'iga" ja
23:59 Kosmos I Hispaania nelja matemaatiku "Fermat' tuba".

Mitu pooleli olevat filmilugu lõpetan ja avalikustan laupäeval. Aga homse kella 22.30-se filmi valikuga olen suurte raskuste ees. Kas Hispaania-Mehhiko neljateistkümnel festivalil pärjatud 2007. aasta film "Tsoon", viie riigi koostöös (Saksamaa, Kasahstan, Šveits, Venemaa, Austria) tehtud komöödia "Tulpan", USA "Hüvasti Solo" või Mehhiko-Prantsuse-Hollandi draama "Vaikne valgus". Mida soovitate?

PS. Pärast eilset minu poolt ära vaadatud PÖFF2008 filmide edetabel veidi muutus, kuna Taani "Hirmõnnelik" 8.5 palliga tõusis kaheksandaks ja Kanada kargelt emotsionaalne "Elu olulised asjad" kaheteistkümnendaks.

PPS. Kahjuks tänane "Fermat' tuba" on asendatud filmiga "Leegitsev ookean". :/(

Vexille - Bekushiru: 2077 Nihon sakoku

2008-12-02T08:30:00.001+02:00

Eile pärast kahe vägahea 9-pallise, kuid verevalamisrohke filmi (Palestiina põgenikelaagris toimepandud genotsiidist pajatav "Valss Bashiriga" ja Rio de Janeiro BOPE narkosõjafilm "Eliitrühm") vaatamist vajasin midagi ebareaalsemat, nagu kesköine seanss Jaapani arvutianimatsiooniga "Vexille".
Sci-Fi filmide korral ei saa mööda võrdlusest Matrixi filmidega. Kui Matrixis võitles inimene arenenud tehisintellektiga arvutite vastu, siis siin androidide vastu. (Android on robot, mis on disainitud nägemaks välja nagu inimene).

Kohati päris tõetruu arvutianimatsioon kihutab tagaajamislikult tapvas tempos ja pakub ka vägivalda. Filmis tegeleb Jaapani Daiwa korporatsioon (Eestis on Daiwa nimi 11 aasta taguse Hoiupanga afääri tõttu halvaendeline) ülemaailmselt keelatud robotite ja androidide arendamisega ning on jõudnud inimese jäljendamiseni isegi raku tasemel.

Aastal 2077 on Jaapan olnud muust maailmast isoleeritud juba 10 aastat. Selle aja jooksul pole ühtegi välismaalast lubatud Jaapani territooriumile. Seda on võimaldanud erakordselt võimas tehnoloogia, millega piiril skaneeritakse iga sisenev laev või lennuk läbi ja riigis toimuvat ei saa jälgida ka kõige moodamate luuresatelliitidega.

Ülimalt salastatud ja laialdaselt androidide arendamisega tegelev "riik" ehk Daiwa korporatsioon tekitab hirmu. Ameerika luureorganitel on tõsised kahtlused, et Jaapanis ollakse androiditehnoloogiaga nii kaugel, et see seab ohtu kogu maailma turvalisuse. Kas ei ähvarda sealt oht inimkonnale?

Kõiki leppeid rikkudes otsustab S.W.O.R.D. saata Jaapani digitaalse tulemüüri taha oma eliitsõdurite tiimi. Paraku avastatakse nad kohe ja satuvad tugeva rünnaku alla. Tiimi naissõdalane Vexille on ainus, kellel õnnestub kaaslaste tulistamise katte varjus põgeneda.

Veel mõned järele jäänud inimjaapanlaste riismed osutavad androididele vastupanu. Neil õnnestub S.W.O.R.D. tiimi poolt riiki toodud sideseadmetega edastada vabasse maailma info, mis avab kohutava pildi Jaapani riigist ja selle asukatest. See on õõvastavam kui Vexille või S.W.O.R.D. oskasid karta.

Filmi tehniline teostus pakub esteetilist naudingut kuid ikkagi jättis film mind leigeks ja ei pannud nii kaasa elama nagu Matrixi triloogiad. Filmis on mõjutusi ulmeklassikatest "Dune", "Blade Runner" ja "Matrix". Filmi sissejuhatav proloog on saanud inspiratsiooni Citroen robottantsu reklaamidest ja lubab tempoka, kaasakiskuva algusega vähemalt 8 palli väärt filmielamust, kuid edaspidi on teostus veidi lahjem. Hindaks 7-ga.

Maailm on suur ja lunastus luurab nurga taga

2008-12-01T18:30:00.010+02:00

Kartsin üht igavat Bulgaaria filmi, kuid olin meeldivalt üllatunud mu eelarvamuse ekslikkuses. Stephan Komandarevi nostalgiliselt lõbusas draamas pajatatakse ühe Bulgaaria pere kolme erineva ajastu, maailma ja põlvkonna lugu, mis on osavalt põimitud lauamänguga backgammon. Hämmastas millise kergusega läbi backgammoni võidustrateegia reeglite lahatakse elu filosoofiat ja probleeme. Mida kinnitamas konkreetne, tõsielust pärit vaatajaile hollywoodiliku ladususega jutustatav kolme põlvkonna lugu, mis raamatuna ilmus 1999.

Suurepärase rolli teeb Serbia tuntuimaid näitlejaid Miki Manojlovic. Ta mängib vanaisa rolli nii nauditavalt, et parafraseeriks üht tuntud reklaamilauset: "Sellist vanaisa lapsed sooviksid". Veidi häirib, et Miki on vanaisa rolli jaoks noor, sobiks pigem isaks kuna vanust 56. Veidi häiris filmi lõpuni.

Esimene põlvkond on kommunismi eelsel ajal sirgunud härrasmehelik, vana kooli esindav, kindla elufilosoofia ja põhimõtetega põlvkond, keda esindab backgammoni kroonimata kuningas Bai Dan. Eestist paralleeli tuues Kaljo Kiisa ja Lennart Meri jt põlvkond.

Sotsialismis kasvanud teine põlvkond on Bai Dani tütar väimehega, kelle vabadust ja elu ahistavad julgeoleku töötajad ning koputajad. Ideeline, sotsialistlik režiim matab ahastuses Leonid Brežnevit. Bai Dani tütre perekond otsustab haigest ühiskonnast põgeneda, läbi Itaalia põgenikelaagri.

Kolmas põlvkond on Bai Dani lapselaps Alexander, kes käis koolis Lääne-Saksamaal ja tutvustab ennast sakslase mitte bulgaarlasena. Alexander on paraku urbaniseerunud ühiskonna pehmeke. Tarbib palju igasugu seedimist ja hingamist soodustavaid, vitamiine andvaid ja muid selliseid tablette. Alexanderi töögi on mingite mõtetute kodumasinate juhendite tõlkimine.

Film jutustab 16 aastat lahus elanud Bai Dan ja Alaxendri teineteise taasleidmisest. Dan aitab lapselapsel elu tegelike väärtusi avastada, sest Saksamaal elasid vanemad lahus ja Alexander nägigi esmakordselt isa uuesti vahetult enne liiklusõnnetust. Kujundlik on Alexandri liiklusõnnetuse järgne amneesia - täielik mälu kaotus. Vanaisa Bai Dan kuuldes õnnetusest, milles hukkuvad Alexandri vanemad, sõidab talle Saksamale järgi.

Ees on pikk teekond mälu taastamisel, elu väärtuste ja oma juurte juurde naasmisel. Vanaisa toob tandem-jalgratta ja organiseerib lapselapsele vaimse ja füüsilise teekonna läbi poole Euroopa koju Bulgaariasse. Pika tee jooksul kild haaval Alexandri mälu taastub, areneb kujutlusvõime. Vanaisa julgustusel leiab ta armastuse ja omandab ka elulised backgammoni põhitõed. Alexandri vaim saab uue hingamise...

Lõpuks Itaalias Triestes, kus Alexander oli vanematega pikki kuid põgenikelaagris, vanaisa lausubki: "sa oled terve ja backgammonis pole mul sulle enam midagi õpetada". Järgmisel hommikul on Alexander mahajäetud ja kihutab viimased kilomeetrid üle Bulgaaria-Itaalia piiri kodulinna.

Kodulinna sissekeerates tervitab teeäärne valmisplakat: "Uue Bulgaaria nimel!", kus ilutseb Alexandri isa ja vanaisa piinanud, taga kiusanud julgeolekutöötaja... Mõne arvates on see üleliigne, kuid täna Ida-Euroopa kontekstis on täiesti omal kohal.

Saatus on täringud mida me hoiame oma kätes ja elu on mäng täringu servadel võimaluste ja oskuste vahel. Nagu backgammoni kuningas Bai Dan filmis õpetab: "hindad olukorda, võtad riski, teed käigu ja loodad parimat".
Hindaks 9-ga 10 palli skaalal.

Maadleja - The Wrestler

2008-11-30T14:00:00.012+02:00

USAs alles 16. jaanuaril linastuva filmi "The Wrestler" IDMB-reiting on 8,8 palli ja pärjatud Kuldse Lõviga olid ootused kõrgel. Lühidalt on tegu "Million Dollar Baby" sarnase väga valusa profispordi julmust näitava draamaga.

Kui Clint Eastwoodi poksifilm on kunstiline, suurema üldistusega, siis wrestlingufilm väga naturaalne ja realistlik teos. Paralleeli tajusin alles pärast vaatamist, filmi üle mõteldes. Arvatakse, et rolli eest võiks Rourke pälvida kolme kümnendi jooksul oma esimese Oscari nominatsiooni. Võrreldes "Miljoni dollari tüdruk"uga, julgen arvata "The Wrestler" ei võida ühtegi Oscarit. Filmis pole nii perfektset kõrvalosa täitjat nagu Morgan Freeman.

Peaosatäitja Mickey Rourke teeb hiilgava rolli. Esitus on nii perfektne, et arvaks Mickey ongi wrestlingu maadleja. Teades Mickey elulugu, mängis ta sisuliselt iseennast. Iiri katoliku ja prantsuse päritolu peres sündinud Philip Andre. Artisti nimega "Mickey" võitis teismeeas poksijana 12 matši järjest, lüües oma vastase esimeses raundis nokauti... Pärast pettumust näitlejatöös naases ta profina poksiringi ja aastani 1995 võitis oma kohtumised tähtsusetute poksijatega. Kuna teda peeti liialt vanaks, et murda tippu tõsiste matšideni...

Siiski sai ta rea tõsiseid vigastusi: murtud nina, rangluu ja ribid - milline kogemustepagas rollile! Isiklikuski elus on Mickey jätnud selja taha kaks purunenud abielu kaasnäitlejatega filmidest: Debra Feuer (1981-1989) ja Carré Otis (1990-1998) supermodell, kes sai tuntuks peaosaga filmis "Metsik Orhidee", kuid lagunes seegi... Rourke muskulatuur ja keha on pensionieelikust wrestlingu legendaarsele staarile vajalikus vormis.

Teleri vahendusel kujunenud mulje wrestlingust erineb kardinaalselt USA wrestlingu klubides toimuvast. Darren Aronofsky film näitab seda naturaalselt ja väga intiimne, suurepärane kaameratöö jutustab julma loo. Filmis naturaalsete stseenidega ei koonerdata ja kellel nõrgem närv võiks kohati silmad sulgeda... Wrestlingu ringis on maadlejate veristamiseks head kõiksugu vahendid: klambripüstol, žiletiterad, okastraat, palgijupis peidus naelad, klaasikillud jpm...

Film jutustab loo läbipõlenud ja meeleheitel wrestlingu legendist Randy "Ram" Robinsonist. Wrestlingu kuldajastu 80ndad on läbi, spordiala vaatajaid on vähem, teenistus väiksem, rääkimata vahepealse aja meeletust inflatsioonist. Üle 25 aasta wrestlingu ringis maadelnud Randy elab New Jersey treileripargis. Randy võitleb rohtude abil karjääri jooksul saadud traumavaludega ja elatist teenib wrestlingu klubides esinedes.

Viimaselt esinemiselt teenituga ei saa isegi üürivõlga makstud ja ööbib kaubikus. Kaugel oma hiigelvormist, hoiab teda veel liikvel unistus come-back-matšist, mille honorariks on lubatud 1,5 miljonit. Randy soetab drug-diilerilt 1000 dollari väärtuses suure posu medikamente. Diiler teeb oma kuldkliendile suure ale, andes lisaks ka steroide, et Randy come-back-matšiks vormi tõuseks. Paraku eelneva klubiesinemise võidu järel kukub Randy südamerabanduses kokku.

Pärast südameoppi on Randy maailm rusudes, kuna mõnekümne meetri jooksu järel hakkab süda valus puperdama... Tuleb loobuda come-back-matšist ning asuda otsima esimest ettejuhtuvat stressirohket tööd, mida talle veel pakutakse...

Koolimaja fännikohtumise stseen on rusuvalt masendav. Kunagised wrestlingu tuusad on hämmingus Randyt üritusel kohates. Ta veel ju siiani ringis võistles? Wrestlingu kuulsused müüvad invaliidistunud santidena üksikutele poistest fännidele suveniire. Selles suhtes oli antiikaja Vana-Rooma meelelahutuseks korraldatud julmad gladiaatorite heitlused õiglasemad, kuna kaotajat ei jäetud sandina valusalt sente kerjama...

Randy stripparist sõpra/armukest Cassidyt mängib Marisa Tomei. 9 aastast poega kasvatav Cassidy plaanib lõpetada oma strippari karjääri. Cassidyl on elukutsest tingitult ammune kreedo: klientidega mitte intiimsemalt kohtuda, kuid suudab selle järgimisel Randyt sügavalt haavata.

Filmis eksponeeritud füüsiline ja vaimne valu on osavalt liidetud humoorikate naljade ja situatsioonikoomikaga. Randy helgeimaid hetked filmis on täiskasvanud tütrega. Järjekindlusega õnnestub tal ülessoojendada oma mineviku eksimuste tõttu jäised suhted tütrega. Paraku lõpeb see katastroofiliselt valusalt.

Randy leiab, et lihtsam on taluda füüsilist kui vaimset valu. Pealegi areenil leevendab valu vaatajate skandeerivad hüüded ja ovatsioonid. Hing endal paelaga kaelas, põgenebki Randy maailma vaimse valu eest wrestlingu ringi tagasi...

Maadleja Randy Robinson on ise osalt oma valudes süüdi, kuid Eastwoodi filmi peategelane - poksija Maggie Fitzgerald on süütu ohver, kellele vaataja tunneb südamest kaasa... Film on keskmise kinovaataja valuläve ületav, nagu püüe teivashüppes hüpata üle 4,5 meetri kõrgusest latist, kui laeni on 4,8 meetrit. Riivamisi saadi hakkama, filmi hindaks 9 palliga 10st.

Mõttetut ja võltsi wrestlingut ei oska ma hinnata. Kas filmis ei lööda wrestlingule hingekella? Pildil on lõpukaader kui südamevaluga võitlev Randy hüppab maaslebava vastase peale... Aronofsky ei saanud lõpetada nagu Clint Eastwood täiuslike haiglapalati kannatusstseenide jäljendamisega.

Let The Right One In - Låt den rätte komma in

2008-11-29T11:00:00.002+02:00

Ootasin filmi "Lase sisse see õige", kuna teadsin filmi kõrget IMDB.com reitingut 8.4/10. Aga ma ei lugenud eelnevalt tutvustusi, et nautida puhast avastamisrõõmu. Veidi morjendas tutvustaja lause: "Nautige siis õudukat". Kas kõik noored tulid nädalalõpu nautimise asemel kinno, et hirmus kiljuda?

Film algabki õudukale kohustusliku sugereeriva muusika saatel lumisel, põhjamaisel talveõhtul ühes depressiivses ja lumerohkes väikelinnas. Hirmutava välimusega vanamees seab hoolikalt nagu öisesse vahetusse tööle minekul valmis oma iseäralikku tööriistakohvri komplekti: plastikust kanister ja lehter, terav nuga ning marlilapp mingi kemikaaliga ja kilekeebiga. Taat sõidab elektrirongiga, lugesin vihje: hunt kodu lähedalt ei murra...

Noorele ohvrile lähenemiseks küsitakse möödujalt kella. Milline hoolitsus? Ohver enne uimastada ja siis hakata "lihalooma" veristama. Aga talvel, kaasikus? Valendavate puutüvede taustal on ta koos pea alaspidi, jalgupidi rippuma tõmmatud ohvriga kaugele näha. Varsti tõttabki hoolitsetud valge- ja pikakarvaline tõukoer vere lõhna peale klähvima...

Aga ei tee koera vagaseks, vaid üritab tulutult eemale peletada. Lähenevad koera jalutavate tüdrukute kilkavad hääled. Vanamees satub paanikasse, põgeneb jättes kanistri ihusooja verega maha. Nüüd oli selge ei ole klassikaline õudusfilm, kuid dracula teemaline.

Filmi kulgedes tekib küsimus: kuidas filmi liigitada? Kas koolivägivalla teemaline armastus-, fantaasia- või vampiirifilm? Tegu on rootsi kvaliteediga kokkumiksitud filmiga, kus õudusfilmi võtteid kasutatakse pinevuse loomiseks ja seda on nauditav vaadata. Vahva oli stseen kus kassid ründasid dracula Eli poolt nakatatud, üha enam vampiiristuvat naist. Kuid vampirismi nakatunu hilisem haiglapalatis põlemasüttimine on pigem muinasjutuline kui tõsiselt võetav. Samas tule kuju meenutab veidi ristile naelutatu põlemist?

Peaosaline vampiiritar Eli saab toituda ainult verest ja ta isa on sunnitud tütrele verd hankima. Filmi pinevaimal hetkel on ta spordisaali riietusruumi lukustanud ja ülesriputanud oma järjekordse noore ohvri. Kuid trennikaaslased vastu akent kopsides teda ikkagi ootavad veel. Ka ohver tuleb tasakesi teadvusele ja hakkab hirmusegasena röökima. Ukse maha prõmmijate hirmus kaotab vanamees olukorra üle jälle kontrolli ja stseen lõpeb kahjuks liiga kiirelt. Siin võinuks põnevuse laineharjal pikemalt sõita ja pigem epiloogi ära jätta.

Meelelahutuslikus nagu unenäolises "hirmufilmis" on mitme žanri tunnuseid, klišeesid ja allhoovusi ning võib õudusfilmi huvilisele pettumuse valmistada. Üsna filmi algul aimub 12-aastase poisi esimene armumine, mis oma vahetuses ja ennastohverdavas süütuses on nii ebareaalselt armas, et terve kinosaal heldib ja mitmeid kordi tänulikult plaksutab.

Maitsekasse kokteili on lisatud musta huumorit ja veidi ka peredraamat vanemate lahutuse ja isa alkoholismi näol. Verest toitumist tasakaalustab põhjamaiselt külm depressionism. Film süstib vaatajasse tubli annuse positiivsust ja seetõttu annan 10 palli skaalal hindeks 8.5

Filmi lugu põhineb John Ajvide Lindqvist´i 2004. aastal ilmunud samanimelisel raamatul ja filmi tehakse ka USA-s. Näinud rootsi versiooni, on huvi vaadata ka suuremate finantsidega Hollywoodi tehtut.

Pensionärist emaga neonatsi-noortefilmi vaatamas

2008-11-27T08:00:00.000+02:00

Starmani katkestus muutis mu õhtuks plaanitu kui noaga lõigatult. TV-uudistes nägin, et elektrita Annikorus mindi eile õhtul magama kell 20. Diktor rääkis kuskil vaadati küünlavalgel telerit? Mida? Mida? Telergi vajab elektrit? Äkki saabus täielik blackout - ei internetti, ei telekat ega telefoni. Terve kortermajagi oli kahtlaselt vaikne... Helistasin veel numbril 1770, kuid seegi ei vastanud.

Külla sõitnud emale ütlesin: "Nüüd lähme hoopis PÖFFile noortefilme vaatama." Ema vaatas mõistmatult ja ei saanud mõmmigi aru, kuhu ma teda viia soovin. "Mis PÖFF? Miks kuhugi kilomeetrite kaugusele Kosmososesse?" Mõtlesin: Tallinna eksis pensionär (Saare)maalt ja "hobesega"... 30 minuti pärast ukerdasime lõrtsise Tallinna kesklinna lumehangede vahel, joostes Viru Keskuse bussi ja trammi peatuste vahet, kumb ühissõiduk õhtusel harval ajal enne tuleb.

Trammis oli piisavalt valge, et filmitutvustusi lugeda. Valida oli kas “Kaks maailma” või “Skin”. Valisime viimase. Ema ei heidutanud ka 15-25 aastased vaatajad. Huvi pakkus film ajastu tõttu, tegevus oli aastal 1979, mil olin paar aastat noorem kui 16-aastane peategelane.

Filmi algus on väga ajastutruu! Kust küll leiti kõik need 29 aasta tagused autod ja esemed? Noored võivadki arvata, et vaatavad 1979. aasta filmi. Paar detaili tekitas küsimusi, kuid N. Liidu suletuse tõttu polnud kapitalismi noorte elust ettekujutust kui ehk mõne filmi kaudu.

Filmi peategelase lugu oli väga ühe mu klassivenna lugu. Ainult klassivend elas brežnevlikus sotsialismis, kus (peaaegu) puudusid ettevõtlus, narkootikumid, skinheadid, neonatsid, pagulased, mustanahalised ja punk oli ka miilitsa poolt põranda alla pekstud ning elu-olu oli hallim.

Film käsitleb laguneva pere olematuid või teine-teisest võõrdunud pereliikmete vihkamisel rajanevaid suhteid. Palju on vastandumist, saaks küsidagi: "Kas tõesti Holland oli toona nii mitmeti lõhestunud?" Filmi algul pajatab peategelane ühe toreda judaismi pilava anekdoodi, millega näitab pettumust juudiusus.

16 aastane Frankie on mõjutatavas eas, tundlik, kergesti süttiv pikajuukseline juudi päritolu noormees. Frankie on juba rohkem hollandlane, aga isa nagu ikka veel sõja koonduslaagri traumades vaevlev "põgenik", kes hoiab kokku juudiusulistega. Üha enam kasvavad teine-teist mitte mõista tahtvad poeg ja isa lahku. Vähist vaevatud ema ongi ainus neid ühendav inimene, kes mõistab mõlemat. Paraku on temagi võimetu isale selgitama ekslikkust ja mühaklikkust oma poja suhtes. Teisalt on poeg ja isa sarnased.

Isa poolt mõistmist mitteleidev, kuid tunnustust vajav noormees leiab oma sihitutes eksirännakutes selle muidugi tänavalt. Eriti kui skinheadide jõugu karismaatiline ninamees on Frankie suhtes heasoovlik ja sõbralik. Samas paneb jõuk ta tahtmatult ka proovile, kui tänaval kohatakse Surinami päritolu mustanahalist - juuksuriäri pidavat Frankie lapsepõlvesõbra Jeffrey ema. Keda skinheadid asuvad narrima ja mõnitama. Lõpuks Frankie eemal kõhklemast sekkub, püüdes asja naljaks pöörata...

Ükski heategu ei jää karistamata? - tõsise imago muutuse läbis Frankie, lastes sõbra emal paari päeva eest oma 70ndate lõpu stiilis pikad juuksed kiilaks lõigata... ja lapsepõlvesõprus oligi lõppenud, mis küll hiljem äärmuslikes vangla oludes hetkeks taastub.

Kahjuks isa ja poega ainus kooshoidev lüli - Frankie ema sureb ja matustele tulevad ka Frankie kaastundlikud, neonatsidest sõbrad. See solvab isa põhjalikult, nagu torgatuks talle pistoda rindu ja teeb halvima mida saab, karjub matuseliste ees "Sa pole mu poeg!"

Film istutab mõtte, et kunagist ülekohut aina uuesti ja uuesti üleelades ei vabaneta oma vaevadest ja lõpuks karistatakse end veelkord. Frankie isa kaotab oma pesumaja kliendid, kuna ta maja kasvatas üles "natsi", kes kakluses pussitas verest tühjaks jooksnud peksjat...

Lõpuks isa mõistab oma eksimisi ja tuleb Frankiet ka vanglasse vaatama. Kahjuks liiga hilja, sest Frankie saatus saab liiga vara pussiga ära lõigatet...

Koduteel arutlesime emaga filmi üle ligi 10 mintutit. Eeskätt paralleeli tõttu mu klassivenna looga ja ema teadis klassivenna ema... Nüüd ehk tutvustab ema Kuressaare kudumisringi pensionäridelegi, mis asi täpselt on PÖFF. Sellel aastal on PÖFF ka Kuressaares.

Film on veidi eklektiline ja lõpp nigelalt järsk, seetõttu 10-palli skaalal hindaks 7-ga. Pikkus 85 minutit. Valmimisaasta 2008.

Sleepwalkers algab homme

2008-11-11T08:45:00.016+02:00

Tudengi- ja lühifilmide festival Sleepwalkers alustab homme 12. novembril Rootsi vanameister Ingmar Bergmani lühifilmiga "Bergman Island" Sõpruse kinos kell 16. Sleewalkersi programmis on veel peale uute Eesti (Balti Filmi- ja Meediakoolist) lühifilmide võimalik näha Eesti muusikavideoid, Euroopa aasta parimaid lühifilme - Prix UIP nominente, eksootilise Türgi ja Clermont-Ferrandi festivali parimaid lühifilme.

Ingmar Bergman jõudis oma elu jooksul olla viis korda abielus ja tema filmid kajastasid tihti naise elu, inim- ja peresuhteid tänapäeva kiirelt muutuvas ühiskonnas. Seetõttu on üheks Bergmani filmide tunnuseks kesksel kohal olev naispeategelane. Sleepwalkersi raames näidatakse kinos Sõprus mullu suvel meie seast lahkunud Bergmani filme:
K 12.11 21.00 Naised ootavad mehi
N 13.11 16.00 Suvi Monikaga
R 14.11 21.00 Naiste unelmad
L 15.11 16.00 Rääkimata kõigist neist naistest
P 16.11 19.30 Sosinad ja karjed
E 17.11 18.00 Sügissonaat

Sleepwalkersi Eesti uute lühifilmide võistlusprogrammi 3 osa on:
R 14.11 15.30 Von Krahli Teatris
L 15.11 13.00 Von Krahli Teatris
L 15.11 18.00 kinos Sõprus

Lõpuks vaja mainida ka Sleepwalkersi pidusid:
Une-näo-pidu 13.11 Von Krahli Teatris (pilet 125/100 EEK)
Täis-kuu-pidu 14.11 baaris Juuksur sissepääs tasuta!
Ärkamise-pidu 16.11

Hakkasin tasapisi täiendama pildi- ja videomaterjalidega oma 3 aasta taguste arvutuste postitusi ja lisasin ka esimese PÖFF teemalise küsitluse ja ajutise PÖFFi festivalide otselinkide bloki. Filmi "Shanghai Dreams" juurde leidsin ka youtube-klipi see on lahe nostalgiahetk või noortele aimuandmine kuidas nende isad-emad 70ndate lõpul või 80ndate algul diskotasid.
[IMDB.com: Ingmar Bergman]

PÖFF2008 stardib

2008-11-10T01:00:00.011+02:00

Aeg on sellel filmiblogil kolme aasta tagant üles ärgata. Põhjus lihtne, «Mõtelused» on sel aastal jälle PÖFFi ametlik blogija. Tõmbasin «Filmiarvustused» blogile ka uue kuue selga, lisades Google-vidinaid, mida oma põhiblogile mittestandardse kesta tõttu pole lisanud. (Netist leitud ja omalt poolt palju muudetud kesta on suur töö ümber tõsta) Suur oli mu hämming, et vaatamata google-vidinatele on blogi kuidagi ilmetu. Siis mõistsin. Kolm aastat tagasi ei olnud mu blogis mitte ühte pilti! Kuidas toona ilma foto või pildita blogida sai, eriti kui tegid juttu filmikunstist? Aeg on edasi läinud.

2005. aastal käisin PÖFFi ühe nädala jooksul ligi neljakümmet filmi vaatamas ja sain väikese "mürgituse" filmidest, seetõttu 2006 puhkasin. 2007. aastal olin palju hõivatud ja magasin maha, ilmselt oli ka reklaami vähe. Sellel aastal valiti Tallinnast 5 blogijat. Blogijate esimene kogunemine on ~~homme~~ täna õhtul kell 18. Vahepealse kolme aastaga on ka blog.tr.ee arenenud. Polnud seni oma 2005. aasta detsembri postitusi blogi-puusse registreerinud. Avastasin üllatusega, et piisas kõigest selle blogi lisamisest filmikanalisse, kui juba osa kolme aasta tagauseid postitusi tõmmati automaatselt kanalisse. Äkki püüan aja leidmisel ka vanadele arvustustele mõne pildi lisada... Head lugemist ja häid filmielamusi PÖFFil!
[Pilt pärit EMT PÖFFi "PÖFF - Pimedate Ööde Filmifestival" lehelt]

The Bow - Hwal

2005-12-13T08:40:00.000+02:00

Visuaalselt minimaalses filmis on hästi kasutatud ookeanimere ümbruskonda, leebelt laksuvad lained loovad veidi hüpnootilise atmosfääri. Poeetiline, õrn meditatsioon on hästi tasakaalus ja kindlustades väliselt pineva, sügava mõtiskluse armastusest ja usaldusest.
Tasaselt ja lüüriliselt ergutab vaatajat kaevuma sügavamale.

Tasapisi pinget kruvinud armukolmnurk näib lõppevat traagiliselt emmale kummale kas tüdrukule või vanamehele. Saab aga ootamatu lahenduse väljamõeldud mõistukuju kaudu, mis jätab sügava mulje. Film võib olla pettumus neile, kes ootavad trillerit või teravmeelset dialoogi.
10 palli skaalal 8,5
Lõuna-Korea Jaapan, 2005 (90 min)
Režissöör: Kim Ki-Duk
Originaalnimi: HWAL

Sunflower - Päevalill

2005-12-13T08:30:00.000+02:00

Visuaalselt hästi ja ehedalt edastatud Hiina kultuurirevolutsiooni järgne elu, mil Hiinat tabasid mitu järjestikust 7-8 pallist maavärinat. Kuidas külg-külje kõrval tihkelt kooselanud pered solidaarselt maavärinate järgsest kitsikusest ülesaavad.

Pärast aastaid karmi sunnitöölaagrit naasnud isa ja aastatega veidi võõrdunud 9 aastase poja vahel on äge ja kannatusterohke suhe. Isa vigastatud käed ei võimalda tal tõsisemalt kunstiga tegelda. Avastanud aga oma pojas suuremagi kunstiande, loodab isa oma kunagised unistused teostada poja kaudu. Sunnib poega lapsepõlvest loobumise hinnaga vastumeelselt pühenduma joonistamisele. Poeg ei mõista isa ja isa ei oska ka muud moodi enda liigselt karmi sundi õigustada kui, et kunagi hiljem suuremana mõistad.

Film jutustab kaasakiskuvalt, ehk kohati veidi venivalt, kuid sügavuti mõtisklevalt peresuhetest läbi emotsionaalsete vastasseisude poja-isa vahel, lõpututest tülitsemistest ja leppimistest, sunnist ja vabadusest, õige-isa-olemisest... Aastaid hiljem saab pojast tunnustatud kunstnik, kuid suhted oma isaga jäävad endiselt keerulisteks, leidmatagi omavahel leppimist.
10 palli skaalal 8,5
Hiina, 2005 (129 min)
Režissöör: Zhang Yang
Originaalnimi: XIANG RI KUI

Be with me

2005-12-09T09:00:00.000+02:00

See on südamlikult ilus, ühtaegu veidi kurb ja samas liigutav film puudega inimestest, nende muredest, võitlusest puude poolt tekitatud barjääride ületamiseks. Nemadki ihkavad suhtlust ühiskonnaga, võimalust kommunikeeruda. Mitte üksi olles, elu lõppu oodata.

Filmis areneb paralleelselt kolm suhet: esimese tegelane on vana mees, kes teeb süüa oma haiglas lamavale naisele, teises on kaks ratelikku neidu, kelle armusuhted kujunevad interneti abil, kolmandas on pideva õgimisega end veidi paksuks söönud, nooruses tihti kolki ja mõnitada saanud turvamees, kes on armunud tema majas töötavasse ilusasse ärinaisesse. Tabasin end mõttelt, et üks neiudest ja turvamees on samuti puudega: enesesse usu ja enese armastuse puue, mis takistab neid võrdväärselt kommunikeerumast.

Ilmekalt tõuseb tasapisi nende fiktsioonlugude taustalt esile realne lugu pimedast ja kurdist Theresa Chan'ist, keda hooldab vanamehe poeg, kes on sotsiaaltöötaja. Theresa võitluslikkus ja edasipüüdlikkus ja positiivsus on olnud aastakümneid paljudele inspireeriv ja samamoodi kandub inspiratsioon vaatajaisse.

Minimalistlikult masinakirjalikult vaataja ette tähthaaval toksitav kõnekas ja sisutihe tekst jutustab lühidalt meningiidi tagajärjel 12-aastaselt kuulmise ja 15-selt ka nägemine kaotanud vaprast singapurlannast Chanist, kes vaatamata kahele puudele suutis ära õppida, nullist alustades, inglise keele!

Filmi arenedes kõik kolm suhet ka üksteisega põimuvad saades üheks tervikuks. Neiude suhtes pettunu, otsustab teha enesetapu. Ta hüppab katuselt alla, kuid kogemata pähe turvamehele. Kes selle tagajärjel hukkub ja satub esimest korda päevalehte esilehele koos fotoga, mis pälvib tema vargsi armastatud ärinaise tähelepanu ja kaastunde... Sotsiaaltöötaja poeg aga peab minema haiglasse noore neiu enesetapu mõtetega tegelema ja saadab oma isa Theresale külla oma tehtud toitu viima...

Kõiki tegelasi ühendab lootuse ja armastuse otsimine. Need lihtsad lood peavad olema mõistetavad. Kui te pole kaastunde ja empaatia puudeline, vaatate filmi lõpuni, mille järel PÖFFi saal plaksutas.
10 palli skaalal 8,5
Singapur, 2005 (92 min)
Režissöör: Eric Khoo

Shanghai Dreams

2005-12-07T23:36:00.006+02:00

1960ndatel julgustas Hiina kompartei ja valitsus suurel hulgal inimesi suurlinnadest lahkuma asumaks vaestesse maapiirkondadesse. «Kolmanda rinde kindlustamise» plaanil oli strateegiline eesmärk hajutada elanikke ja tootmist, et NSVL tuumapommi rünnaku korral oleks kahjustused väiksemad ja tekiks uusi industriaallinnu äärealadele. Plaani ohvritest autori vanemate mälestuseks film tegigi.
Deng Xiaopingi majandusreformidega rajati viis vabamajanduse piirkonda: Shanghai, Shenžen, Guangžou, jt. Kus elu muutus kiirelt märksa paremaks kui mujal Hiinas. Kehtestati range kord, et ümberasustatud tagasi ei naaseks. Alustati ranget ühelapse pereplaneerimise poliitikat...

Sotsiaalsete- ja klassikonfliktidega põimitud film peretülidest, annab hea ülevaate põgusate pilguheitudega, hästi kujutatud karakteritega tolleaegse Hiina industriaal-agraar ühiskonna elust ja olust mägise Guizhou provintsi töölisasulas 1982 aastal.

Äratundmisrõõmu on tänastel 40stel ja vanematel. Paljus meenutab nähtu tolleaegset N.Liidu elu. Baltikumis ei oldud vaid nii agarad kommunismi totrusi kaasa tegema. Kohalike ja suurlinnast tulnute vahelised hõõrumised ja gängide rivaalitsemine on nii sarnane Eestis migrantide ja eestlaste vahel toimunuga. Sama peomuusika(«Boney M») või päikeseprillidega suletud hämaras ruumis patseerimine, alt laiad püksid, kuluvad ja raadio «Ameerika Hääl» segamine. Kinos Shanghai rockbändide imetlemine on sama nagu laial Venemaal imetleti Eesti poppmuusika kunagisi saurusi...

Youtube'is leiduva nelja minutilise diskostseeni ma lihtsalt pidin siia lisama. Tänased noored saavad ettekujutuse kuidas nende emad-isad ja onud-tädid 70ndate lõpul ja 80ndate algul koolipidudel või küla(linna)kultuurimaja(de)s diskotamas käisid:

Filmi kangelanna särava, tundliku ja mõistliku neiu Qing Hongi vanemad on nooruse uljuses ja pimedas parteiusus asunud ranniku suurlinnast Shangaist elama mahajäänud Guizhousse. Isa oli algselt õnnelik, olles tööline ja osaline strateegilises skeemis N.Liidu vastase sõja eelõhtul, kuid varsti hakkab selles rumaluses süüdistama hoopis ema. Isa soovides Shanghaisse parema elu juurde naasta, takistab igati tütre liigset kodunemist, keelates tal suhted sõpradega, nõudes tütrelt õppimisele pühendumist ja keelates väljas käimise. Qing Hongi romantiline suhe noore kohaliku tehasetöölisega ajab ülirange isa raevu ja teeb kõik et suhe puruneks. Isa-tütre tüli on nii omane vanemate sooviga oma luhtunud unistusi laste läbi teostada, karistades lapsi tegema, mida nad ei soovi...

Film võib tunduda veidi liigselt aeglane, kuid sellega näidatakse kujukalt kui piinavalt aeglane on liikumine oma unistuste poole karmilt reguleeritud ja mittevabas Hiina ühiskonnas. Filmi lõppedes jääb vaatajale teadmata, kas unistus suurlinna Shanghaisse elama naasmisest üldse täitubki...
10 palli skaalal 8
Hiina, 2005 (119 min)
Režissöör: Wang Xiaoshuai
Originaalnimi: QING HONG

Queens - Reinas

2005-12-07T23:35:00.004+02:00

Filmi inglise keelne pealkiri «Queens» tekitas seose Queeni solisti Freddy Mercuryga, vihjates filmi teemale, kus meedia erilise tähelepanu all pühitsetakse korraga 20 geiabielu. Geiteema lahkamist oodata ei tasu. Film keskendub noormeeste ja nende emade suhetele, või pigem puudumisele? Ehk mõni moraalitseja leiab siit ainest edukate self-made daamide poegade suundumusele?
Paraku toovad abiellumisele ilmuvad emad seni idüllilistes suhetes tundunud noormeespaaridel esile ka peidus olnud varjukülgi.

Film on kindla peale minek, ei leidu inimest, kes filmiga rahule ei jää. Film on elujaatav, lõbus, kalambuuritsev, tempokas, head tuju loov. Eriti sobiv masendunud või nukruses vaevlevale vaatajale, saades sealt hulga positiivseid emotsioone ja head tuju. Mulle sobis see suurpäraselt pärast Imbi Paju «Tõrjutud mälestused» vaatamist!
Filmil on tugev stsenarist, kes on tangotempolikult kiirelt voolavasse loosse põiminud küll klassivõitlusest tiinseid armusuhteid, ootamatuid süžeepöördeid ja koomilisi situatsioone.

Filmis on häid repliike nagu: need ei ole pisarad need on silmatilgad; palun seleta nüüd, ma olen poliitik, jt.
Tore on stseen, kus ühe noormehe vanemad oma leiget suhet ülessoojendada üritades satuvad tunnistajaiks, kuidas nende poeg abielu tseremoonia eelõhtul oma tulevase peiu ema - ämmaga suudlevad ja teineteist üleskütva kirega koos hotellituppa suunuvad. Politseiuurijast isa ja kohtunikust ema! Kohtumõistmine kohe omast käest!

Esialgne emade vastuseis oma poegade valikuga areneb pikameelselt leppimise suunas, ning kirgedest särisev nädalavahetus lõpeb mõne diivaliku daami jaoks uue eluõnne leidmisega.

Filmi suurim trump on hispaania keelse maailma diivad - staarid Marisa Paredes, Carmen Maura, Veronica Forqué jt, kes teevad ka head osatäitmised ja esinevad oma tuntud headuses. Komöödia suhtub armastusse, abiellu, kirge, seksi ja petmisse hispaanlasliku kergusega, kuumavereliselt ja kompleksivabalt.
10 palli skaalas 9

Ordinary man

2005-12-07T23:35:00.003+02:00

Pärast 3 päeva ja 9 nähtut filmi, kus 5 korral 6st olin meeldivalt üllatunud (Orwelli ja Solženitsõni raamatud olid loetud, mistõttu filmis toimuv teada), arvasin et vaevalt PÖFF veel millegi omapärasega üllatada saab, aga sai! Belgia režissööri Vincent Lannoo teine täispikk mängufilm on groteskne thriller, mis segab žanre ja võtab ootamatuid pöördeid.

Väikelinna mööblikaupmees, väikekodanlik pereisa, kes naisega tülitsemisest meeleheitel ja masendatud, raevub maanteel uimerdavalt eessõitva auto paarikese oraalsest armumängust. Hakkab neid tagant rammides jälitama, kuni kõrvalisel teel metsade vahel läheb liiale. Olles oma mänguohvri ärakoksanud, kaineneb ja ootamatult täbaras olukorras end avastanuna, käitub nagu igamees paanikas. Hakkab jälgi peitma. Matab kiiruga tapetu oma maamaja aeda, kuid tolle elukaaslast Christine (Christine Grulois) tapma ta käsi ei tõuse, küll aga groteskselt häälepaelu rikkuma.

Järgneb järjest enam ennast sissemässiva peaosalise lõputuna näiv, üha progresseeruv kadalipp. Nii tavaline meil esmase reaktsioonina asja eitada, kuid kui tõde faktidega kinnitust leiab, on tagajärjed märksa hullemad, kui koheselt oleks asi omaks võetud...

Hetkeks miski minus streikis. Kuna avastasin end vaatamas filmi, mis tegeleb patustanu sisemaailma ja -heitluste näitamisega? Üksikud pettunud lahkusid. Enne filmi oli peaosatäitja Carlo Ferrante, kes tegi psüühiliselt raskes rollis hea osatäitmise, palunud mitte lahkuda. Naljatas, et vahel on filmi ajaks uksed lukustatud! Mu kaastunne lahkunuile, jäite meeldivast elamusest ilma!

Selgub, et peategelase sõber, emaga koos elav poissmehest politseinik, kargab peaosalise naist, mis lubab ootamatusi. Aga patusuhe sõbra naisega maksab hiljem valusalt kätte. Tragikomöödiline sündmuste ahel haarab vaataja kaasa, kuni saabub õnnis jõuluõhtu. Kõik näib laabuvat. Ka pagasiruumi elama sunnitu saab kohtvalgusti, raamatuid lugeda ja jõuluõhtu kirikus oleku aegu shampustki juua, millega temakesele meenub eelmiste jõulude jõhker tülitsemine elukaaslasega. Paraku on see vaikus enne tormi. Naine valab aegamisi olematu suhte jooksul kogunenud viha välja, nõudes peategelaselt lahutust.

Edasi eskaleerub rida ootamatusi ja äkkvihamõrvad. Mitu kuud pakiruumivang olnu asub enda vangistanu kaitsele ja nüüd enese(kaitselise) tulistamise varjamiseks segab jälgi nii, et lavastub süüdlaseks politseinik. Kas õnnelik lõpp uus paar koos? Tõsiselt võetavuse vältimiseks naljatletakse, et kannatanu omal soovil jälle pakiruumi ronib...
10 palli skaalal 7,5
Belgium:103 min
Keeled: prantsuse ja hollandi

Izo

2005-12-07T23:34:00.005+02:00

Film ei sobi hilisel õhtul vaadata, nõrganärvilised vägivallafoobid ja -vastased parem loobugu, sest hirm võib blokeerida filmi analüüsi.
Ehkki film on ohtralt täispikitud peade, käte ja kehade maharaiumise stseene, pole tegu vägivalla kultusfilmiga. Pigem elu eituse - tapmise eitamisega. Loogika järgi elu eitust eitades saame elu jaatuse.

Izo on ülestõusnud deemon, esindades Jaapani ühiskonna sünnipärast vägivalda, tulles tagasi hävitamaks seda. Film on sürrealistlik hüperreaalsus, kus hävimatu Izo rüüstamise ägeduses saavad tükkideks raiutud sümbol sümboli järel ilmuvad Jaapani maskuliinne ajalugu, religioon ja kultuur, ka tänapäev.

Film räägib palju valust ja piinadest. Neetud deemoni Izo keha on surnud ja hing vangistet kättemaksu himusse, käitudes moto järgi: Enese eksistentsi ainus tõestus on valu. Surnud sõdalasena viskub Izo läbi aja, tappes kõik keda kohtab, eristamata kas halva või hea, korraks vaid säästab ta mõõk allameetri lapse.

Esimese vaatamisega ei jõua kõike haarata kuna film on sisutihe. Filmi direktor Takashi Miike esitab natuke filosoofilise üksikasjalise ettekande vägivallast ja religioonist. Hingekriipivad on Kazuki Tomakawa akustilise kitarri vahepalad, mil tegevus peatub. Kazuki kaebliku häälega kähistatavad rahvalikud itkelaulud meenutavad kohati oksendamist.

Filmi lõpul istutakse vaataja teadvusse idamaises filosoofias mõte: oma elu jooksul korda saadetud kurjast me ei vabane, vaid pärime selle oma uuestisünnil kaasa karmana.
Vägivalda võinuks olla mõne minuti jagu vähem, säästmaks vaatajat väsimast taplustest.
10 palli skaalal 8,5

The wayward cloud - Tian bian yi duo yun

2005-12-07T23:34:00.003+02:00

Selle filmi nägemine oli ootamatult veider kogemus, ma ei eksi kui ütlen selle aasta PÖFFi rabavaim film, mis paneb vaatajat hiljemgi nähtu üle mõtlema. Juba filmi liigitadagi on raske, kuna kohati muusikal või komöödia, lõpuks taandub hoopis draamaks.
Filmis on palju kasutatud situatsiooni koomikat, kuid vahel ei tea kas nutta või naerda. Kiitmaks filmi headust kohkud shokist või võpatad kämpilikust absurdist.

Hämmastav on Tsai Ming-Liang oskus valada stseenidesse nii palju emotsioone nii vähese dialoogiga. Kuidas ta ehitab elektriseeritud õhustiku läbi minimaalse muusika kasutuse. Väljaarvatud kämpilikud nostalgilised muusika lõigud ... mis reaalselt midagi täiesti muud, et näidata ta mõttelennu fenomeni.

Esimene muusikaline vahepala meenutas Tallinnfilmi vanu aegu kui tehti filme nagu «Viimne reliikvia», «Siin me oleme» jt. Kuid siinsed muusikapalad olid täiuseni lihvitud ja mõjusid nii nagu vaataksid hoopis muusikali. Samas lasid vaatajal korraks puhata. Muusikapala lõppedes jätkus maguskibe võõrandumise kujutlemine läbi valusa mõtiskluse üksilduse, lähedaste suhete põuale moodsas ühiskonnas, samaaegne veepõud Taipeis ainult võimendas kujundit.

Brutaalsed ja kohati totralt naljakad stseenid porno filmimisest tekitavad hästi toimiva võõristusefekti. Pornovõtteid pornoks arvata on ekslik. Tegu ju porno kriitikaga ja on osaks mõtisklusest. Ehk paneb vaatajat mõtlema ühiskonna üksikindiviidi ärakasutamise üle, kui näeb kuidas filmis meelemärkuseta näitlejatari abitut seisundit ära kasutades, filmib võttegrupp pornofilmi hoolega edasi... Eriti kui shokeeritult niiviisi oma armastatule peale sattunud neiu lõpuks asja õnnestumise nimel naise naudinguhäälitsusi tehes kaasa aitab, mis päädib jõhkralt jõuetuks rabava kingitusega armsamalt...

Algselt oli Tsai Ming-Liangil plaanis lugu vanaemast, kes leiab oma poja pornotööstusest, kuid Tsai sõbranna Ann Hui polnud suuteline vanaema mängima. Siis otsustas Tsai muuta rolli prantsuse filoloogist neiu omaks.

Lõpustseen, mis näib valmistavat kibedat pettumust paljudele vaatajatele lahkub reaalsusse mahtuvast võõrandumisest ja on kindlasti unustamatu. Berliini Filmi Festivalil lahkus palju vaatajaid lõpustseeni ajal. Ehk on film ka ühiskonna avatuse baromeeter?

Meil ei tormatud pärast tiitrite ilmumist püsti, väljapääsu poole, vaid mõtiskleti... kuni tuli kinotöötaja ja avas ukse, mille kolks katkestas vaatajate mõtted.
10 palli skaalal 9,5

Üks päev Ivan Denissovitshi elust

2005-12-07T23:33:00.001+02:00

1962. avaldatud jutustus "Üks päev Ivan Denissovitshi elust" tegi Solzenitsõni maailmakuulsaks. Teos tõlgiti kiirelt maailma suurimatesse keeltesse, esimene tõlge ilmus Eestis. Kirjeldused Siberi surmalaagritest avasid Lääne inimeste silmad kommunismi kuritegude suhtes, köites lugejaid oma inimliku sõnumiga.

Jutustus sai filmiks alles 1971 Inglise-Norra ühistöö tulemusena soomlasest režissoori Caspar Wrede käe all. Suurema usutavuse saamiseks filmiti seda Põhja-Norras 30 kraadises külmas, Siberi vangilaagritele võimalikult lähedastes oludes. Paraku suuremat tähelepanu film maailmas ei äratanud, kuigi Solzenitsõn oli filmiga väga rahul. NSVL juhtkond keelas filmi ära, mistõttu film ka Soomes ekraanile ei jõudnud.

Ehkki film on nüüdseks palju oma aktuaalsusest kaotanud, otsustasin siiski ära vaadata. Huvitav kuidas 70ndate alguse Lääne-Eurooplased N.Liidu vangilaagrite elu kujutamisega hakkama said.

Pean tõdema, et tõesti hästi õnnestus. Küllaltki tõetruult on vangla elu ja olu kujutatud, noortel kellel oma ea tõttu pole muude filmide nägemise kogemusi, kuid ajalooline huvi soovitan vaatama minna. Nagu ka filmide «Animal Farm» ja «1984» korral, oli stammkundena filmi vaatamas ka meie ajaloolasest ekspeaminister.

Ilmselt on kasulik eelnevalt ka jutustus läbi lugeda, ise seda lugenud pole. Minu arvates puudub filmis vanglaelanike hierarhiliste suhete kujutamine. Täiesti võimalik, et Solzenitsen jättis selle jutustusse kirjutamata, et lugu oleks lühem ja löövam. Raudse eesriide taga olijale arusaadavam ja ka vene tsensorile söödavam.

Eredaimaid episoode, kus vangilaagrivalvurid vangidele pakkidega saadetud toiduaineid pärast kontrolli üle annavad. Täiesti ehe ja naturalistlik esitus. Pakis olnud moos kallati vangi märssi, vorsti otsast järati jupike jne... Samuti ka vangidest orjade kasutamine käredas pakases ehitamisel. Pärast pikka rasket ja väsitavat tööpäeva kamandati niigi väsinud vangid koduteel 5-10km pikkust teekonda sörkima, et õigeks ajaks laagrisse jõuda.

Võiks lisada, et enamasti olid valvureiks elukutselised kriminaalid, kes tagasid ja hoidsid korda poliitvangide üle. Orjadeks-vangideks olid enamasti võimudega pahuksisse sattunud haritlased. Kuid need tühised puudujäägid ei riku filmi ehedalt edastatud sõnumit rasketest oludest Siberi koonduslaagrite sunnitööst ja vangide alandamistest.

10 palli skaalal 6,5

The Piano Tuner of Earthquakes

2005-12-07T23:32:00.002+02:00

Filmi lõppedes lahkusin vähe vastuoluliste tunnetega. Film on veidi salapärane, maagiliselt irreaalne, mõjudes unenäolisena või fantaasiarikka soovunelmana. Samas aga pole selget sõnumit, mida autorid konkreetselt öelda tahavad. Või oligi ainus eesmärk viia vaataja unenäolisse müsteeriumi, kus oma argimured unustanuna, ehk elumüsteeriumile veidi teise nurga alt vaataks ja mõtleks?
Samas on film alguses haarav ja heade näitleja töödega ning palju on vaeva näinud operaator(id), efektide loojad, dekoraatorid, mängitud on valgusega.

Arvestades, et filmitegijail polnud nagu Hollywoodil käsutada sadu miljoneid, on tulemus hea ja jätab unustamatu filmielamuse.
Ehk peaks kahtlemata andekad vennad Qauyd, kes seni teinud lühifilme, leidma hea stsenaristi ja suuremad finantsid siis ootaks ka meisterlikumaid filme?

Parim osatäitmine ahvatleva flirtijana on 48 aastasel hispaanlannal Assumpta Serna’l. Hea osa teeb ka doktor Drozi kehastav sakslane Gottfried John, kes 95nda aasta bondifilmis «GoldenEye» kehastas Arkady Grigorovich Orumovi, kust ta nägu ka paljudele tuttav on.

Enamik filmi tegevusest toimub paradiisilikult kaunil saarel, kusagil kaugel-eemal muust tsivilisatsioonist. Koheselt tajud, et selles jumalast hüljatud paigas võib iga hetk oodata mida iganes. Ka elanikud tunduvad veidrad, osalt nagu marionetid või hulluimeliku käitumisega. Hetkeks mõtlesin, et vampiirfilmitegijail on filmist õppida.

Kaunis ja jumaliku häälega ooperitäht Malvina mõrvatakse laval, publiku ees just enne oma pulmapäeva. Pahaendeline Doktor Droz viib naise surnukeha oma veidrasse hospidali, kus ta mehaanilisi muusikaautomaate valmistab. Droz palkab perfektse kuulmisega klaverihäälestaja Felisberto. Kasutades vale ettekäänet on eesmärk, et noormees häälestaks hoopis perpetum mobil’itena töötavaid automaate.

Felisbertot vaevab mõte, et osates küll neid häälestada ja mängima panna, ei mõista ta automaatide otstarvet. Ometi on ta haaratud müstilisest paigast, öösiti kostuvatest tasastest maavärinakestest ja kummalistest helidest.
Heites lähema pilgu doktori ebatavalisse maailma, valdab andekat ja hellahingelist Felisbertot hämmastus. Kõikjal on mõistatused. Suurim neist on aga Malvina, kes hüüab teda Alfredoks. Doktor on ta ellu äratanud ja sunnib koos automaatidega uuesti lavale...

Filmi lõpp on veidi lahja, raha lõppes? Ei tule happy-end vaid happy-sad-end ;) Armunud jäävad kahekesi müstilisse muusikaautomaati, äralõigatuna muust maailmast, nagu jutustatuks meile hoopis üht omapärast, painajalikku muinasjuttu...
10 palli skaalal 7.5

1984 - Nineteen Eighty-Four

2005-12-07T23:31:00.001+02:00

Järgmine George Orwelli N.Liitu kritseeriv 1949.a. avaldatud tulevikufantaasia "19 8-4" oli menukas. Tegu on äärmiselt sünge ja pessimistliku kirjeldusega tuleviku totalitaarsest ühiskonnast, mis on kehtestanud absoluutse kontrolli ühiskonna üle ning kus on võimatu tõde valest eristada. Number 1984 on fiktsioon seetõttu ka pealkirjastasin nagu originaalis filmi nimi.

Häiris veidi filmi tegevuse keskkond, mis sarnane pärast teise ilmasõja aegse ja 50ndate aastate elu-oluga. Hiljuti selgus, et hullunud Stalin soovinud NSVL massiivse sõjamasinaga kallale tungida USA-le, millel oli olemas Saksamaalt sõjasaagiks saadud tuumapomm, Berija laskis Stalini mürgitada. Orwelli tuleviku nägemus totalitaarsest, pidevalt sõdivast ühiskonnast ilmus raamatuna enne USA poolt N.Liidu hirmutamiseks Nagasakile ja Hirosimale heidetud aatompomme...

Kas me ei pea just Orwelli tänama, et raamat hoidis ära halvimad arengud, mistõttu ka kogu filmi tegevustik on fantaasiale kohaselt autentne?

Filmi keskne mõte on:
1. Kes kontrollib minevikku, kontrollib tulevikku.
2. Kes kontrollib olevikku, kontrollib minevikku.

Totaalselt inimeste teadvust kontrolliva ja vajadusel läbi vägivalla nende mälu muutva süsteemi vastu astuv Winston Smith jõuab oma mässuga lõpuks ummikusse, jäädes totalitaarse vägivallamasina vastu kaotajaks.

Totalitaarses ühiskonnas elanud vaatajal on äratundmisrõõm kui naispeaosalisel õnnestub hankida sahhariini asemel suhkrut ja päris kohvi ja päris teed. Noor vaataja ehk selle filmi kaudu saab paremini mõistma, millises ühiskonnas on nende vanemad elanud.

Ehkki kohati tundub ekraniseering liig pehme ja lakutu muudab see tulemuse üldisemaks kriitikaks igasuguse totaalse ühiskonna korra ilmingutele, kasvõi näiteks USA sõjavangide kohtlemisele, Putinist rääkimata...
10 palli skaalal 6,5

Three Times - Zui hao de shi guang

2005-12-07T23:30:00.002+02:00

Esmalt rõhutan film pole neile, kes filmi vaatamise aegu pole harjunud kaasamõtlema. Seansi ajal lahkus saalist ca 30% vaatajatest. Teistele soovitan, eriti kui ka huvi Aasia tiigri Taiwani vastu on. Filmis on 3 eri ajastut: 1911, 1966 ja 2005 erinevate lugudega. Kõigis osades on teemaks noored, nende armumine ja eri ajastute heitlused armastuse rajal.

Terviklik ja parim osa on 1966nda armulugu piljarditoas kohtunud noortest. Väga hea osatäitmine on naispeaosalisel Shu Qi-l. Leidsin, et tegu hetke ühe säravaima Aasia tähega, kes vaatamata 29 eluaastale, on jõudnud mängida 52-s filmis. Hoiatan noormeestel on oht Shu’sse kiinduda! ;)
Niivõrd malbe ja armas on Shu kehastatav neiu aastast 1966. Sõjaväest nädalavahetuseks neiuga kohtuma tulev noormees, sõidab neiut otsides läbi 7-8 Taiwani linna, kuni lõpuks üles leiabki. Ehkki peab juba järgmisel hommikul kella 9ks väeossa naasma. Veidi kurb, et nüüd järsku kogu stoori lõpeb...

Järgmisena rullub film ajaloos tagasi aastasse 1911. Kui Hiinas kogub jõudu vabadusvõitlus Jaapani ikke vastu. Efektina on kogu osa ajastukohaselt tummfilm. Seetõttu ilmselt ka pole osad ajaloolises järjestuses, muidu vaataja jookseks kohe minema ;) Kui 66ndal noored ikkagi kohtusid ja olid õnnelikult koos, siis 11ndal aastal on paraku tegu õnnetu armastusega.
Teine peaosatäitja Chen Chang kehastab noormeest, kes on oma elu pühendunud vabadusvõitlusele ja ajalehe asutamisele, aidates vabaks osta neiu, kes saaks ta sõbraga abielluda. Vabaksostu tehingut vahendav neiu (Chu), loodab salamisi et haritud, edumeelsel ja abivalmis noormehel ka temaga plaan ...
Ettevaatlikult küsib ta seda häbelikult, pilk kartlikult eemale suunatud. Noormees kohmetub, reetes et ta pole ükskõikne. Aga nii otsesele küsimusele ei oska ta kohe vastata, sest pole mõelnud, plaani pidanud. See mõni sekund kohmetust on noored teineteise poole seljaga! Kuni lõpuks neiu nutma puhkenuna põgeneb. Pulmas peab "põlatu" läbi nutumaigu musitseerima ja noormeeski on väga õnnetu - sulatab vaataja südamed. Taivani saar jääb Jaapani valdusse ja noored ei kohtugi...

Lõpuks on kärarikas ja tormlev tänapäev suurlinnas Taipeis, kus kõrguvad kõrghooned ja kõik kuhugi kiirustavad... Tegu on armukolmnurgaga, kus Shu kehastatud lauljatar on bi-na suhetes nii oma korterikaaslasest sõbranna kui fotograafist sõbraga. Tagatipuks vaevavad teda veel epilepsiahood. Õõvastav on vaadata kuidas sõber kihutab suurlinnas motikaga, kui seljataga istub epilepsiat põdev kallim...

Suhteid teravdab korterikaaslasest armukadeda sõbranna e-ähvarduskirjad, kus lubab end samuti tappa nagu ta eelmine sõbranna ...
Kokkuvõtlikult saab pildi alati ajatust armastusest ja selle erinevatest avaldumistest ajas.
Reklaamiklipp:

PS: Taipeis on sillad ja mitmetasandilised sõiduteed 6-realised, 4 rada sõiduautodele ja kummalgi pool eraldatult jalakäiate ja autode vahel veel rada mootorratastele. Ja mootorrattaid on Taipei tänavapildis palju nagu Hiinas jalgrattaid. Ilmselt on motikas suurlinna kiireim transpordivahend. Filmist sain kinnitust, et pindalalt 80% Eesti suurune, 23 miljoni elaniku ja maailma suuruselt 19nda majandusega saareriigi elatustase on kõrgem kui Saksamaal. Seni teadsin, et taiwanlane rabab pikki päevi tööd perekonna heaks ja pere on neil tähtsam kui töö. Aga noorte hulgas on näe lääne ühiskonna probleemid.
10 palli skaalal 8

Animal Farm

2005-12-07T23:25:00.002+02:00

Georg Orwelli allegoorilise "lasteraamatu" brittide ekraniseering multikana Joy Batchelori ja John Halasi poolt, on kütkestav ja nauditav. Eelnev Orwelli raamatu lugemine pole vajalik, kuid oleks soovitav. Arvestades, et film valmis aastal 1954, on film tolle aja kohta tasemel ja hea.

Filmi tugevaim külg on kahtlemata heli. Märkimist väärivad dramaatilised episoodid, mis lõikuvad ahastama paneva appikarjena vaataja hinge, eriti eeslipoisi karjuv hala filmi lõpul. Samas elusana tapamajja veetud vana hobune lõikus teadvusse hea paralleelina N. Liidus asetleidnud küüditamistega.

Ise lugesin «Animal Farm»i ülikooli õpingute ajal 80ndate keskel, nüüd alles multikat nähes oli hea mälu värskendada. Veelkord pani üllatuma, et elupõline kommunist, kes NSVL-s ei käinud, kõigest Hispaania sõjas koos võitlemise kogemuste najal karikeeriva paralleeli luua suutis. Hea leid oli panna sead loomafarmi valitsejaiks, kes nüüd multikas hästi kujukalt kehastasid 50ndate N. Liidu juhte.

Paralleele tõmmates on küsitav kas N. Liidus üldse joovastavalt õnneliku aega oli, nagu Orwell «Loomade farmi» sissekirjutas. Eks põhjuseks ole N. Liidu pakazuha, mineviku ilustamine ja salgamine. Tegelik NSVL-s toimunu avanes alles aastakümneid hiljem Solzenitsõni raamatutega «Üks päev Ivan Denissovitshi elust» ja «Gulagi arhipelaag».
10 palli skaalal 7